Olen mures oma elukaaslase poja pärast ja tahaks aidata.Koolis tal hästi ei lähe,ta lihtsalt ei õpi ja käitumine on tunnistusel pidevalt mitterahuldav.Lapse ema süüdistab isa et lapsel probleemid on ja ei õpi,kuigi laps on meil ainult nädalavahetusel umbes ööpaeva.Kool kus laps õpib on väike(4.kl.) ja õpilasi vähe ja kooli poolt mingit suunamist ei ole olnud näiteks psüholoogi juurde.Ainult tunnist saadetakse välja ja see tähendab ju vabadust mitte karistust.Olen teinud ettepaneku,et laps tuleks meile elama,siis saaks tugevamasse kooli.Kooli kus on olemas psüholoog,õpirahuklass ja veel palju muid võimalusi.Kuid mees mul arvab,et last ei lubata meile ja ei ole isegi seda jutuks võtnud lapse emaga,kuna lapse ema on hästi võimukas ja valimata sõnu lihtsalt sõimatakse.Ma nii tahaks aidata,aga mõistus on otsas.Poiss veel sellises eas,et oleks viimane aeg midagi ette võtta.Kui ta meil käib,siis nagu laps ikka.Kaldun arvama,et sellele lapsele on halvasti mõjunud vanemate lahkuminek kui ta oli viiene ja ema poolt isa halvustamine ning pidev võitlus isa vastu,mida ei ole sugugi lapse eest varjatud.Sellest ka isa allaandlikus,et oleks vähem konflikte mida laps kuuleks.Ma sain vähemalt jagatud natuke oma muret.
Väga oluline on poisi jaoks Teie hooliv ja osavõtlik suhtumine. Mõistate, et poisi õppimistulemusi ja käitumisi mõjutab eelkõige see, milline on tema enesetunne, suhted lähedastega ja kahtlemata ka see, mis toimub isa-ema vahel.
Päris kindlasti mõjutab last see, kui vanemad lahutavad ja kaasnevaid konflikte palju. Esmalt on oluline, et vanemad lõpetaksid üksteise mistahes moel halvustamise, süüdistamise ja üksteise vastu võitlemise. Siinkohal näib, et poisil psühholoogist juures käimisest poleks kasu, sest vanemad kempleksid ju edasi. Selgust on vaja selles, mis neid häirib teineteise juures, mis on veel selgeks rääkimata ja mis tekitab konflikte ja rahulolematust seega vanemad vajaksid koos psühholoogi juures oma suhete üle arutlemist ning mõistmist, kuidas senine suhtlemisviis üksteisele mõjub ja eelkõige pojale. Sellises võitluses pole võitjaid.
Poja käitumisele ja õppimisele keskendumisest pole ka kasu, sest see on muu probleemi tagajärg. Küll aga vajaks iga laps piire ja sellest tulenevalt reageerimisi nii sobimatule käitumisele kui ka märkamist, kui tal on probleeme, sh koolis. Karistamine ei lahendaks ka olukorda kellelegi. Kui lapsel on nii seletamatult raske, siis karistamine selle eest, et ta ei tule emotsionaalse pingega toime, oleks tema jaoks eemaletõukamine. Poisil peab olema kindlustunne, et täiskasvanud soovivad talle parimat, ei halvusta, ei süüdista, on abiks kui tal on küsimusi peres toimuva kohta või muresid kooliga seoses.
Ma ei teagi, kuidas Teie just saate teisi aidata. Hea, et olete märganud, mis toimub, saate olla mõistev kaaslane mehele ja hoolida poisist, saate olla kuulaja, kui nad seda vajavad. Samuti võite ju koos mõelda, mida keegi vajab ja mis on parim suhtlusviis, kui poiss käib kahe kodu vahet. On ju ometi võimalik, et lapsel säilib hea kontakt mõlemaga ja see on saavutav just siis kui vanemate vahel on lugupidav suhtumine.
