Tere!
Mul on mure oma poja pärast, kes on koolis käinu nüüdseks kaks kuud ja tal on iga nädal päevikus märkus tunnis ja ka vahetunnis halvasti käitumise kohta. Ta ei ole vägivaldne laps, ei ropenda. Aga ei suuda rahulikult paigal istuda, juba lasteaias olid meil need problemid. Ma olen temaga igal õhtul rääkinud ja rääkinud ja veelkord rääkinud, kuidas tuleb koolis käituda ja miks. Sest seal on sellised reeglid. On ju nii?
Ma mõtlen, et kas märkus tõesti motiveerib last? Sest mulle tundub, et asi liigub pigem vastupidi, ta tunneb hoopis juba trotsi kooli vastu. Tal ei ole päevikus mitte ühtegi kiitust, hinded on ka keskmised, st ükspäev on "3" ja sealsamas järgmine päev samas aines "5".
Mida ma veel saaksin ära teha? Olen ka õpetajaga rääkinud, tema ütleb, et rasmus käitub halvasti. aga mida ma teha saan?? Ma ei oska enam kuidagi oma last aidata kuigi väga tahan!
On väga kena, et olete lapsega rääkinud, püüdes talle selgitada oma seisukohti koolis õppimise, käitumise, õpetaja nõudmiste jms kohta. Mõistagi kehtivad koolis omad reeglid, ja ema toetus nende selgitamisel alles kooliteed alustavale lapsele on tõesti oluline.
Ent tõsi on seegi, et rahutu loomuga poiss ja tegelikult ükskõik millise loomuga 7-aastane poiss või tüdruk ei suuda harjuda uue keskkonna nõudmistega kiiresti. Praegu on kõikidel esimese klaasi lastel veel kooliga harjumise aeg ja see aeg tuleb neile kindlasti võimaldada. Ka täiskasvanu vajab sisseharjumisaega, vahetades näiteks töö- või elukohta, alustades kooselu vms. Iga muutus nõuab meilt lisaressurssi, ka lapselt. Rahutus, keskendumisraskused, ärevus, endassetõmbumine, üle- või alareageerimine need kõik on märksõnad, mis kuuluvad harjumatu, uue, senisest erineva olukorraga juurde.
Teie emana saate oma last talle keerulisel ajal kindlasti toetada. Olete juba rääkinud ka õpetajaga. Hea oleks, kui leiaksite vastastikku mõistmist: mure teie poja pärast on ju teil mõlemal.
Kirjutate, et olete pojaga palju rääkinud. Minu küsimus on: kui palju olete teda kuulanud, et aru saada, mis teda häirib, segab, vaevab? Iga lapse käitumisviis räägib millestki, ükski laps ei hakka halvaks lihtsalt niisama selle taga on enamasti terve kompleks mõjutajaid. Enamasti ei oska laps vastata, kui otse küsida, et mis teda vaevab või häirib. Kui see oleks nii lihtne, oleks teil vastus juba käes. Ja ega kuulamine tähendagi ülekuulamist. Tõelise kuulamise juurde kuulub see, et te leiate lapse jaoks aega, jätate oma mõtted-probleemid ajutiselt kõrvale ja olete koos lapsega ausa sooviga teda tõeliselt mõista. Kui laps teie sellist hoiakut tajub, tekib usalduslik õhkkond ja suure tõenäosusega ka võimalus näha pealispinna taha. Ema rahulik, toetav ja mõistev ligiolek on igale lapsele möödapääsmatult vajalik.
Iga laps on paljuski oma kodu peegelpilt. Kirjutate, et sarnaseid probleemihakatusi, nagu praegu ilmnenud, kogesite juba poja lasteaias käies. Tasub mõelda, mis teie kodus, peresuhetes võib olla seesugust, mis last ehk häirida või kurvastada võib.
Mõistmise ja kuulamise kõrval on lapsele oluline ka tema tunnustamine. Kui päevikus kiitused puuduvad, püüdke seda lahtrit õpetaja asemel ise täita kindlasti teeb poeg ka midagi sellist, et on põhjust teda kallistada ja talle häid sõnu öelda.
Loomulikult võib teil tekkida ka kiuslik küsimus, et kuidas siis teised lapsed nii rahutud ei ole, kuidas nemad märkusi ja kolmesid ei saa...? Hea on meeles pidada, et me kõik oleme erinevad. Võrdlused eriti kahjutoovad võrdlused ei aita meid edasi. Teie poeg on ainus siin maailmas ja teie olete ainuke seesugune ema maailmas ja see on suur rikkus.
Nüüd on kaks kuud möödunud siin kurtmisest. Ja olukord ei ole kuidagi paremaks muutunud, kuigi olen püüdnud last toetada, kiita kodus, veel ja veel selgitada kooli reegleid ning püüdnud teda aktiivselt kuulata.
Kuid kahjuks ei ole ma ikkagi teada saanud, mis teda koolis vaevab. Tema jutu järgi on kõik tore, talle meeldib seal...ometigi on päevikus endiselt märkused ja mul on juba tunne, et ta nagu on tembeldatud klassi halvimaks lapseks. Ma pole talle seda loomulikult öelnud, et ma nii arvan...aga lihtsalt nii kahju on lapsest, süda see valutab iga päev.
Ometigi ümberringi inimesed, kes teda tunnevad, peavad teda toredaks, sõbralikuks ja lõbusaks lapseks ja ta ongi kui temaga tegeletakse ja räägitakse. Aga ma saan aru, et kooli on see probleemiks, pole aega jne ja nii ta lasebki end kaasamkiskuda põnevate jooksmistega, jutustamistega tunni ajal jms. Viimane kord oli märkus selle kohta, et viskas tunni ajal oma töö psügikasti ja karjus....selle eest sai ka hindeks "2". Minule ta selgitas, et tal läks töö sassi ja õpetajal polnud rohkem paberit anda. See oli jõulukutse minule mõeldud...ja ma aiman, kui õnnetu ta võis olla, et see sassi läks ja ajas vihale kui õpetaja uut paberit ei andnud. Ma ei oska sellises olukorras seisukohta võtta. Kas lohutada ja öelda, et ei ole midagi või kurjustada, et tunnis ei tohi karjuda jns. Seda ma muidugi ütlesin ka ja seletasin, et tuleb minna siis õpetaja juurde ja öelda kenasti, et läks sassi jne. ta noogutab sellepeale aga ei muutu ikka midagi.
Kas ma võin loota, et see siiski muutub iseenesest ajaga, samal ajal aitan teda endiselyt kohaneda jms? Ta käis paar korda ka koolipsühholoogi juures kuid too arvas, et ei ole midagi, märkused las olla, see on normaalne ja küll üle läheb. Aga kui ei lähe? Kui temast kasvabki klassis teiste kiusaja?
Kuna kasvatan teda üksi siis vahel jääb tõesti nõust ja jõust puudus ja enam ei oska midagi peale hakata.....
Tunnustan teie julgust probleemi näha ja sellega tegelda. Ehk oleks abi individuaalsest konsultatsioonist? Soovitan teil julgesti pöörduda perekeskuse nõustajate koordinaatori poole: mari-liis at sinamina dot ee. Olenevalt elukohast saab ta teile soovitada sobiva spetsialisti, kes teie ja lapsega isiklikult kohtudes saab probleemiga minna sügavamale, kui foorum seda võimadab.
