Olen hetkel väga kurb ja emotsionaalne, kuna saatsin koju just oma 7 aastase poja, kes oli kohutavalt halvas tujus, närvitses mu tööjuures ja vingus, karjus jne.
Ta on üldse olnud väga nõrga närvisüsteemiga. Tema elus on kahjuks olnud ka väga palju muudatusi ja neile kõigile on ta ka reageerinud väga tugevalt. See on väljendunudki just käitumise muutuses agressiivsemaks, kergesti ärrituvamaks. Lisaks ei talu ta üldse kriitikat. Tal on ühes aines juba kaks "3"-me ja päevikus kaks märkust selle kohta, et segab tundi. Mul on tunne, et ta ei saa koolis üldse kiita aga saab ainult riielda ja märkusi. Ma olen kodus püüdnud teda kasvatada nii, et kui ta teeb midagi hästi, kiidan tema tegevust ja kui teeb mõne pahanduse, siis räägin, milleks see halb on ja kuidas mina end tunnen. Tema tembeldab selle kohe pahandamiseks ja paneb kõrvad kinni, rapsib ja karjub....Siis kaob minul ka täielik enesekontroll, mis ongi kõuige hullem selle asja juures. Ma ju olen talle eeskujuks ja ei saagi siis tahta, et tema end tagasi hoiaks.
Kas mul üldse on veel lootust teda aidata? Mille abiga? kelle abiga? Aasta tagasi käisime psühholoogi ja psühhiaatri juures. Viimane kirjutas talle antidepressandi, mida ma ei hakanud andma, sest psühholoog ei soovitanud. Mida teha? Kas minna nüüd ikkagi seda teed, et anda talle ravimit, mis võib olla siiski lapsele pigem kahjulik, kui lugeda kirjandust ja võtta arvesse seda, et pole veel teada, kuidas need ravimid ikkagi lastele mõjuvad?
Hetkel tahaks nutta. Nii raske on. Igal õhtul on tunne, et enam ei jaksa.
Lapse isa elab 200 km kaugusel, laps on siiani ikka paar korda kuus tema pool käinud aga nüüd enam ei taha. Ütleb, et issi on laisk ja ei tegele temaga. Issi kõnesid ka enamasti ta vastu ei võta. Aga mina vajan lapse isa tuge, moraalset. Tunnen, et ei saa üksinda poisist enam jagu. Ta ei karda midagi, mingit karistust. Hakkasin joonistama talle tabelisse kurjasid nägusid ja rõõmunägusid aga ka see ei motiveeri enam. Võtsin välja multika kanali kuna nägin, et peale selle igapäevast vaatamist tundus, et ta on veelgi närvilisem. Ja peale kooli pool päeva teleka vaatamine....kuidas seda piirata kui mind ennast kodus pole? Reegleid meie kodus kehtestada tundub võimatu...sest need ei pea paika. Ja ma ei oska enam kuidagi, kohe mitte kuidagi.
Vihkan end hetkedel, kui lähen endast välja, röögin tema peale, kui ta mu sõna ei kuula, õppida ei viitsi või vastu hakkab. Pärast kahetsen ja kallistan teda ja palun andeks, aga mitte ka iga kord sest ma tunnen, et mulle on liiga tehtud. Siis mõtlen, et peaksin ise ravile minema....
Ma tahan seda olukorda lahendada niiväga. Olukorda, kus mu laps on uues olukorras ja nii abitu (kooliminek), Aga millest alustada? Mida teha, et ta mind kuulaks, usaldaks (ega ei kustutaks enam märkusi päevikust), julgeks oma vigu tunnistada jne. Palun väga, aidake! Kõigi nõu on väga oodatud...
Teie kirjast jääb mulle praegu mulje, et väsinud ja halvas meeleolus olete nii teie ise kui poeg. Esmalt teie osas: olen arvamusel, et ilmselt tasuks teil endal pöörduda psühhoterapeudi poole, sest kirjeldate tegevusi ja tundeid-mõtteid mis viitavad sellele, et olete väga suures stressis või kerges depressioonis. Selle kõige ravimiseks ei ole tingimata vaja ravimeid, abi võite saada ka psühhoteraapiast. Laps reageerib ka sellele, milline on ema-isa meeleolu, käitumine. Kui lapsevanem on depressiivne, stressis, siis peegeldub see sageli ka lapse käitumises. Ühed käituvad sarnaselt teie pojale, teised on vastupidi väga vaiksed, tegevustest eemale hoiduvad ja püüavad väga-väga tublid olla. Mida tühjem on teie enda heaolu/energia karikas, seda keerulisem on teil suhelda, juhendada ka oma poega.
Pojast: käitumine mida kirjeldate viitab osalt sellele, et ka tema võib olla stressis või depressiivne. See võib tuleneda sellest, et tal on olnud vaja kohaneda erinevate muudatustega, kuid see võib olla ühelt poolt ka põhjuseks, miks tal on raske kohaneda. Nt võib olla nii, et tal tuli millegi raskega kohaneda (nt teie lahutus), millega ta ei tulnud päris hästi toime ja on seetõttu olnud depressiivne. Sellises seisus läks esimesse klassi, millega kohanemine on omakorda raske ettevõtmine ja on lapse jaoks keerulisem siis kui ta tunneb ennast juba varem halvasti. (Koolis kohanemise osas on ka siin foorumis palju küsitud, ka hiljuti ja soovitan teil lugeda küsijatele antud vastuseid.)
Kõige tõhusamat abi saate oma pikaajalise probleemi puhul ikkagi siis kui pöördute oma konkreetse juhtumiga lastepsühholoogi poole (see võib olla ka oma kooli psühholoog), et saaksite probleemidest konkreetsemalt rääkida, arutleda võimalike käitumisviiside üle jmt. Oluline on ühel hetkel, et ravist võtaksite osa nii teie kui poeg ja võimaluse piires osaleks selles ka lapse isa.
