Poeg 15 aastane. Ainetes, kus tuleb veidiga pingutada ja õppida on tal peamiselt kahed, ühed või x-id. Õppis terve nädalavahetuse ja nüüd ikka mitmes aines kahed. Ei tea , kuidas teda aidata- olen ikka tõeliselt mures. Ega muretsemine muidugi ka ei aita, aga õppima ta minuga pole nõus. Lihtsalt vaikib. Olen kusagil midagi mööda pannud aga ei tea, mida praegu lapse aitamiseks teha saaksin.. Äkki oskate nõu anda..
See, et 15-aastane poiss teiega koos õppima ei nõustu, on minu silmis hea märk. Ilmselt annab ta siis endale aru, et ses vanuses (ja tegelikult mitte üheski vanuses) ei ole õppimine koos emaga kohane. Õppimine on lapse vastutus, mida varem ta sellest aru saab, seda paremini tuleb ta toime koolis ja ka edaspidises elus, kus ju aina vastutust tuleb võtta. See aga ei tähenda, et lapsevanem olukorras, kus lapse toimetulek koolis on problemaatiline, lihtsalt õlgu kehitades minema jalutada võiks.
Lahenduse poole suunavad sõnad on: usaldus, mõistmine, kuulamine.
Kuidas hindate enda ja lapse vahelist usaldussuhet? Kui palju teate lapse mõtetest, arvamustest, probleemidest, elust üldse? Kui palju teab laps teie omast? Kui usaldussuhe on keeruka teisme-ea mullistustest kuhugi kaduma läinud, on viimane aeg seda taastada püüda. Suhted on mõistagi kahepoolsed, kuid alguse tegemiseks piisab vahel ka sellest, kui vaid üks pool siiralt teise vastu huvi üles näitab, öeldes nii sõnade kui ka kogu oma olemusega: ma olen sinu jaoks olemas. Mul on sinu jaoks aega. Ma püüan sind mõista. Ma soovin sinu mõtteid kuulata. Ma tahan sind aidata.
Usalduse taastamine ei lähe mõistagi poole päevaga. Paljud lapsed, tajudes vanemate huvi ja kuulamissoovi, tõmbuvad alguses veelgi enam endasse, kuna kahtlustavad, et see on isa-ema järjekordne kaval nipp nende võrkupüüdmiseks ja allutamiseks. Seetõttu on läheb tarvis palju järjekindlust, kannatlikkust ja tõelist siirust, ehedat huvi. Näidake oma pojale, et temast tõeliselt huvitute, kuulake teda, püüdke temast aru saada. Tasapisi selginevad tagamaad, mis on poja halbade hinnete taga, mis teda tegelikult segab oma ülesannetega toime tulemast. Alles seejärel on võimalik teha plaan, kuidas olukorrast välja tulla. Võimalik, ses staadiumis oleks abi ka klassijuhataja või aineõpetajatega konsulteerimisest nii saab probleemideringi täpsemalt kaardistada.
