Hakkasime sügisel last lasteaiaga harjutama. Teglikult sõimega, sest poeg on 2,5 aastane. Esimesel nädalal olin kas mina või mees lapsega rühmas koos ja magama tulime koju. Reedel jäi üks rühma ja jäi ka sinna magama. Kasvataja kiitis, et laps oli tubli olnud. Siis aga jäime haigeks ja terve nädal ei saanud lasteaeda minna. Nüüd, sellel nädalal ütleb laps hommikuti, et ei taha lasteaeda minna ja mul on tunne, et kõike peaks täitsa otsast alustama. Samas enamus lapsi on ilusti harjunud ja täna olin ma ainuke ema, kes jäi rühma hommikusöögi ajaks. Ja mulle tundub, et kasvatajd ei soovi, et emad enam rühmas oleksid. Lõpuks tulin ära, aga laps jäi nutma. Tahtis, et emme oleks veel natuke ja veel natuke jne. Olen lugenud ja palju kuulnud, et tagasilöökide tekkimine on täitsa normaalne. Aga siiski - kuidas siis käituda? Kas teha lapsele puhkepäevi ja viia järjekindlalt igal hommikul nuttev laps lasteaeda? Kui teha puhkepäevi ja viia laps lasteaeda paar korda nädalas, siis ei harju ta sealse reziimiga ja iga kord on jälle vaja uuesti harjuda. Kui viia nuttev laps, tekib tal niivõrd suur stress, et seda kõrvalt vaadata on väga-väga raske. Kas ja kui kaua oleks õige teha poolikuid päevi ja tuua laps koju magama? Ja kas sellest on üldse kasu, et harjutamine läheks valutumalt ja nututa? Ma usun, et kõikidele küsimustele pole üheseid vastuseid, aga sooviksin siiski mingisugust nõuannet.
Mõistate suurepäraselt, et laps vajab harjumist ja tagasilöögid on loomulikud. Tõepoolest, lapsed on erinevad ja kõigile sobivaid juhtnööre pole. Usun sellesse, et lapsele on parim, kui suudate teda maksimaalselt aidata kohaneda ja ilma nutu ja hirmuta lasteaia viia. Jälgige, mida laps vajab ja võimalusel pakkuge seda. Kui Teil on vähegi võimalik temaga koos olla ja lühikeste päevadega harjutada, siis tehke seda nii kaua, kui vaja. See võib näiliselt olla pikk periood, kuid tasub end ära, kuna stressi ja hirmu mõju lapsele on pikaajalisem ja traumeeriv pealegi. Oluline on ka see, et hommikul ei toimuks lapsega kauplemisi. Kui olete otsustanud lapse sõime viia, siis rääkige sellest rahulikult ja veenvalt ja valmistage ta selleks ka veidi ette. Paljudele sobib paremini pigem iga päev ja vähem korraga kui üksikud päevad nädalas.
Valmistage last ette rääkides näiteks, et olete temaga koos ja/või mingiks ajaks lahkute ja tulete enne magamist järgi jms. Ma ei pea õigeks salaja lahkumist või lapse usaldusega muul moel manipuleerimisi. Igati tuleks vältida ka lapse mistahes moel halvustamist, kui tal on raske toime tulla, nutab vms. Laps vajab kindlustunnet ja ta annab seda märku, kui on valmis rohkemaks. Teie saate teda julgustada, aidata leida sõpru, huvitavaid tegevusi jne. mis aitavad tal end rühmas hästi tunda. Et Teil endal oleks rahulikum, selgitage ka kasvatajatele, miks ja mida peate vajalikuks, uurige nende kogemusi ja leppige kokku, mida oma lapse suhtes vajalikuks peate. Kõige olulisem on ju laps ja tema heaolu ning küllap mõistavad ka kasvatajad seda ning ei pane Teie juuresolekut pahaks.
Kõik see, mida kirjutate on väga loomulik lastele eriti enne kolmeseks saamist. Siis on väga raske loobuda ema lähedusest ja minna võõraste keskele. Nad vajavad väga, et keegi oma oleks juures, kui nad maailma avastavad, tähtis oma elamusi jagada ja kindlustunnet saada. Sageli piisab samas ruumist olemisest, et harjuda, vahetevahel juurde joosta ja siis jälle teiste sekka minna. Kui midagi hullu ei juhtu, siis kindlustunne kasvab ja uudishimu ning avastamisrõõm samuti.
Rõõmsat kohanemist!
