Kool on kestnud nüüdseks vaid nädala ja juba olen ma mures oma 7 aastase koolijütsi pärast, kes läks esimesse klassi.
Tegemist on poisiga, kes muidu ka väga hajameelne, mis puudutab mingite ülesannete täitmist (riiete vahetamine, asjade koristamine, söömine) kuid nüüd, kus ta käib koolis, on asi juba nö süvenenud. Eile jalutas koolist koju vahetusjalatsitega. Ok, see polnud katastroof ja ma ei olnud pahane sellepeale, sest ta sai ise ka aru, et see juhtus kogemata. Aga mis puudutab õppimisse, siis olen küll pisut mures. Mure seisneb selles, et ta ei märgi päevikusse kõike üles, mis õppida jääb. Meil on küll e-kool aga kuna meil ei ole kodus internetti, ei ole mul võimalik õhtul üle kontrollida, mis õppida jäi. Täna hommikul vaatasin ja avastasin, et õppida jäid asjad, millest ta ei rääkinud poolt sõnagi.
Mida peaks tegema? Rääkima õpetajatega? Või lasta tal saada nö omad vitsad, et kui läheb õppimata kooli, saab märkuse ja järgmine kord jääb meelde? Ma ei usu eriti viimast varianti...Aga mures olen siiski. Ehk saan siit mingit head nõu, oleksin tänulik
Kindlasti soovitaks kodutööde märkimise osas õpetajaga rääkida. Esimestes klassides vajavad paljud lapsed kodutööde üleskirjutamisel järelkontrolli. Kui kodused tööd jäävad päevikusse märkimata võib see käivitada õnnetu ahela: kodused tööd jäävad tegemata noomitus/halb hinne koolis halvenevad suhted eakaaslaste ja/või õpetajaga - tõrge koolimineku osas vms.
Eks septembri kuus ole igas vanuseastmes kooliminevatel lastel palju elevust. Uued ja vanad sõbrad, õpetajad, klassiruumid jne Kuna tegemist on esimese klassi lapsega siis seda enam on väga palju uut ümberringi. See kõik on ühtepidi köitev, huvitav lapse jaoks aga ka väga väsitav. Uued inimesed, ruumid ja elurütm koolipäev lapse jaoks on ülimalt stimulatsioonirikas. Uue situatsiooniga kohanemine võtab aega. Tähelepanu, eriti selles eas, on eriti väsiv. Nii võibki juhtuda, et suures jutuhoos uute sõpradega ei märgatagi kui on vahetusjalatsites koju kepsutatud. Kui koolis käimine muutub enam harjumuspäraseks ja rutiinsemaks võib loota, et ka koduste ülesannete ülesmärkimine saab harjumuspäraseks tegevuseks.
Nüüd on saanud sellest teemast siin justkui mu oma murenurk...Sest mured mu koolilapse pärast pole vähenenud vaid ühe suurenevad...Matemaatikas kaks kolme, päevikus märkus, et segas tundi....Ja mis kõige kurvem, valetab mulle pidevalt, et on õpitud kuigi tegelikult pole. Ja seda, et pole, selgub alles õhtul, peale trenni.
Kuna kasvatan teda üksinda ja käin ise 9-17 tööl, pole mul päeval teda kellegi hoolde jätta ega pole koolis ka pikapäevarühma. Seega olengi probleemi ees, mida teeb laps koolist koju tulles. Loomulikult vaatab telekat ja mängib. Kui telefonis suhtleme, siis ütleb, et tegi ära need kodused tööd mida oskas....Ja siis läheb ta õhtul trenni. Kuid peale trenni ütleb, oi ups, unustasin need ja need ülesanded...Ja siis teeb vihastades ja uniselt kodutöid. Ja õppida on ikka vähemalt kahes aines iga päev. Ja üldjuhul on koolis tehtu ka lohakas nii, et ma kustutan ära ja lasen uuesti teha.
Ühest küljest on mul temast nii kahju, sest ma näen ju kuidas ta piinleb ja vaevleb une käes ja ei jõua. Talle meeldib ta trenn ja ta on väga tubli seal. Samas ma olen rääkinud tema klassijuhatajaga, kes rangelt hindab juba esimesest päevast distsipliini ja korda, käelist korrektsust jne ja peab õigeks lapsega koos istumist ja mitu korda ümbertegemist jne. Ja lapsele endale ka ju halb, kui halbu hindeid saab.
Ometi ei oska ma enam seda õiget otsust teha, et kas lasta tal siiski veel natuke harjuda kooliga ja mitte niiväga sundida või võtta trennist ära? See pole ka ju lahendus? Samas ei ole mul võimalust temaga nt lõuna ajal koos õppida, sest see võtab ikka tund, kuni poolteist kindlasti aega. Ja tööajast on seda suht raske korraldada...Kuigi siiski paistab see hetkel siiski lahendusena, nii on mul vähemalt kindlam tunne, et tal on õpitud...Mis on veel motivaatoriks lapse puhul, kes on suhteliselt laisk ja ei saa eriti aru kooliskäimise ja õppimise vajalikkusest?
Kooliga (ja/või lasteaias käimisega) harjumine võtab lapsel tihti rohkem aega kui vanemad eeldavad. Me oleme erinevad, nii lapsedki. Uue vastuvõtmine on ikka seotud teatud vastupanu, harjumisega, iga elumuutus toob kaasa kriisile omaseid tunnused: me ei taha uue olukorraga leppida, seda tõsiasjana tunnistada, reageerime vastupanu, viha, kurbuse, mitteaktsepteerimisega alles pärast seda hakkame tasapisi harjuma, tekivad esimesed toimetulekumärgid, ja alles siis rahulolu.
Teie 7-aastase poja (ja teie) põhilise küsimusena näen, kuidas aidata last ja iseennast selles kummalegi harjumatus uues olukorras, olgu küll, et 1. september näib ajas juba kaugele jäävat. Kuu on siiski lühike aeg, vara oleks nõuda, et kõik juba ludinal läheks.
Siiski saab kindlasti midagi ette võtta, et olukorda leevendada.
Esimesed tähtsad märksõnad siin tunduvad olevat kuulamine ja mõistmine. Kuidas see aina juhtub, et poiss on hajameelne ja jätab (teie meelest) olulised asjad tegemata? Kus uitavad siis väikemehe mõtted? Mis talle tegelikult muret teeb? Mis teda segab keskendumast? Millele viitavad lapse väited, et on õpitud aga tegelikult ei ole? Selleks, et suhetes valitseks suurem selgus ja parem teineteisemõistmine, on vaja toimivat ühendust, kuulamist ja arusaamist. Kuulamine ei seisne aga küsimuste esitamises ja vaevalt et poeg sedalaadi küsimustele, mida eelpool välja pakkusin, vastata oskakski. Tõeline ja mõlemale poolele kasutoov kuulamine, mida Gordoni Perekoolis aktiivseks kuulamiseks nimetatakse, põhineb kohalolekul vaid teise jaoks ma tõesti kuulan ja ei tee midagi muud; toetamisel ma annan igati märku, et mõistan ja saan aru teise räägitust sellele hinnanguid andmata; ümbersõnastamisel et kontrollida, kas ma teise sõnadest ikka õigesti aru sain ning tunnete peegeldamisel, et sügavamalt mõista teise ka varjatud emotsioone ja vajadusi.
Usalduslikud jutuajamised pojaga aitavad teil kindlasti teda paremini mõista, ja kui mõistate, saate ka aidata. Usun, et teineteise kuulamine-mõistmine õnnestub paremini, kui teete seda mitte õppetükkide ärategemise käigus, vaid mingis muus olukorras, kus mõlemad rahulikus meeleolus: elutoas diivanil, õhtusöögilaua taga, pühapäevasel jalutuskäigul pargis. Väljendage pojale oma muret tema pärast, kuulake tähelepanelikult, mis poeg räägib. Laps pakib olulise info tihti mitme kihi alla, nõuab kannatlikkust, et neid kihte aegamisi maha koorida ning asja tuumani jõuda.
Kuulamise ja mõistmise kõrval soovitan mõelda ka sellele, kuidas suurendada lapses vastutustunnet. Mõistagi vajab algaja koolilaps algul vanema tuge, kuid õppimine on siiski tema vastutus, ärge seda temalt ära võtke. Kuulamise kaudu jõuab sellenigi, mis koolitöös lapsele ületamatu tundub, ja tihti juhtub, et lapsele teevad muret asjad, mille peale täiskasvanu lihtsalt ei tule. Ka see on oluline põhjus võtta see aeg, istuda oma lapse kõrval ja teda kuulata.
Usun, et on keerukas kasvatada last üksipäini, tulla üksi toime vastutusega, mis isa-ema koos elades jaotub kahe täiskasvanu vahel. Siit ka järgnev mõte: kui hästi olete seisnud enda vajaduste täitmise eest? Kui teie enda tähtsad vajadused on rahuldamata, on peaaegu võimatu olla toeks veel kellelgi teisele. Ehk peaksite mõtlema ka sellele, kuidas omaenda tassi täita.
