tere,
tahaks teiega jagada oma muret ja veidi nõu saadagi. minu 4 a. pojal on seljataga esimene lasteaia aasta, mis paljuski möödus haige olles. nüüd aga olen avastanud ehmatusega, et temas on tekkinud tugev agressiivsus. nimelt on tal tekkinud komme probleeme lahendada näiteks teist lüües (kas siis mind ennast või teist last). et kui tekib mingi probleem mis ei lahene tema soovi mööda, siis reageerib ta sellele tohutu vihaga - lööb, hammustab, jonnib - toimub väga intensiivne vastuhakk. sellist asja olen hakanud täheldama viimaste kuude jooksul, varem sellist asja ei esinenud. samuti on tekkinud teatav sõnakuulmatus. seda probleemi ei ole üldiselt kui oleme kahekesi (olen üksikema), aga teiste seltskonnas lööb see välja. olen temaga ka sellest mitmeid kordi rääkinud et probleem ei tohiks vägivallaga lahendada. ta on muidu üks väga mõistlik poiss, temaga on saanud alati igasuguseid kokkuleppeid teha. samas on ta ka selline ehtne poiss - meeldib väga füüsiline tegevus (jooksmine, igasugune müramine jne.). aga nüüd olen ma täitsa mures, ei oska teda aidata. kohe-kohe on algamas ka uus lasteaia aasta ja ei taha et ta seal ennast halvasti tunneks ja saaks niiöelda halva lapse kuulsuse. lasteaias käimisega üldse on see, et ega ta sinna väga minna ei taha (ta just ei nuta, aga..) kuigi kui õhtul järgi lähen siis on kõik hästi. kurb on vaadata kuidas ema tööle minek ja lapse kollektiivi viimine lapsele on mõjunud. üks väga murelik ema.
Teie mure on igati mõistetav. Kui laps on seni käitunud üht moodi ja nüüd on tekkinud agressiivseid jooni, siis see võib ehmatav olla. Teie kirja põhjal tundub, et laps õpib ennast teiste laste seltskonnas kehtestama. Poistel võib see käiagi üsna agressiivsel moel eriti siis, kui ollakse teiste poistega koos.
Mida siis teha! Kõigepealt tuleks lapsele tagasi peegeldada tema käitumist ja tundeid, ehk siis kasutada aktiivset kuulamist. Kui ta midagi ei saa ja selle peale vihastab, lööb, hammustab, siis peegeldada seda näiteks nii "Sa oled pettunud ja vihane, et sa seda ei saa". Samal ajal tuleks agressiivne käitumine lõpetada. Näiteks löömine või asjade loopimine. Oluline, et laps rahuneks. Alles seejärel tuleks lapsega rääkida ja olla väga konkreetne selles, milline käitumine sobib ja milline mitte. Sobilik on mina-sõnum ehk siis öelda milline käitumine just teile ei sobi, kuidas see teile mõjub ja mis tundeid tekitab. Näiteks "Kui sa karjud, siis ma ei saa aru, mida sa tahad. Mulle ei meeldi selline käitumine".
Olete mures ka vastuhaku pärast. Seoses enda mina aina tugevama teadvustamisega selles vanuses, on piiride katsetamine aina loomulikum. Lapsel on vajadus uurida, kui kaugele ta millegagi minna võib. Siin on aga oluline vanema oskus seada piire ja ennast kehtestada. Piirid olgu konkreetsed ja jälle on abiks mina-sõnumid ("Kui sa mind lööd, siis mul on valus. Mulle see ei sobi ja ma ei saa sellist käitumist lubada". )
Samal moel tuleb tunnustada ka sobivaid käitumisis. Näiteks laps oskas mõne probleemi ilma löömiseta lahendada. Seejärel võiks talle öelda mina-sõnumina seda, mida see teile tähendab "Sa olid väga osav selle poisiga tüli lahendamisel. Ma olin väga uhke, kui seda nägin".
Miks aktiivne kuulamine ja mina-sõnumid head on? Nende abil saab laps konkreetset tagasisidet oma käitumise kohta ja see aitab tal ennast tundma õppida. Samuti õpib laps ka ennast sellisel moel avama ja tänu sellele muutuvad tema enda ümber suhted selgemaks.
Lasteaias käimisest ka veel. Ka see reaktsioon on tihtilugu eakohane, et laps algul minna ei taha, isegi nutab ja karjub kui vanem lahkub. Kui aga vanem silmapiirilt kadunud, siis läheb mäng suure hooga lahti ja pole hullu midagi. Raske on vanemast lahti lasta, sest siiani on ju oldud väga tihedalt koos. Nüüd aga tuleb lapsel iseseisvuda ja ega see alati kerge ole. Emana on seda kurb ehk kõrvalt näha, ag tasub teada, et laps vajab ka neid raskeid õppetunde, et valmistuda iseseisvaks eluks
- meeldib väga füüsiline tegevus (jooksmine, igasugune müramine jne.). aga nüüd olen ma täitsa mures, ei oska teda aidata. kohe-kohe on algamas ka uus lasteaia aasta ja ei taha et ta seal ennast halvasti tunneks ja saaks niiöelda halva lapse kuulsuse. lasteaias käimisega üldse on see, et ega ta sinna väga minna ei taha (ta just ei nuta, aga..) kuigi kui õhtul järgi lähen siis on kõik hästi. kurb on vaadata kuidas ema tööle minek ja lapse kollektiivi viimine lapsele on mõjunud. üks väga murelik ema
.