Poiss on 8.a., käib 1.klassis. Eelmine aasta (st sept-dets) ei olnud probleeme lapsel koolis, kuid nüüd II ja III veerand on hakanud suured probleemid. Ütlen kohe, et hinded on korras ja õpetaja ütleb, et tubli ja tark laps õppimise osas, aga käitumine on väga palju muutunud.
Nt täna võttis kooli kaasa taskunoa (!!!), millega olevat vehkinud klassikaaslaste eest, on hakanud õpetajale vastu, podiseb omaette siis edasi, kui peab kuuletuma, norib tüli teiste klassi poistega või togib neid, räägib tunni ajal juttu. Need kaks viimast togimine ja jutu rääkimine tunni ajal, pole nii hullud, kuid teised küll. Ise rääkisime õpetajaga, et klassis on kaks poistekampa, et ju siis laps tahab ühte kampa kuuluda ja ta kuulubki, aga kogu aeg tahab nagu tähelepanu, kiitust või siis teiste kaasõpilaste poolt nn austust või midagi sellist.
Me oleme temaga kodus rääkinud pikalt, püüdnud teda ise rääkima panna, kuid ta on väga kinnine. Kui ma loen uudiseid meedias, siis põhiliselt ongi nn halvale teele läinud kinnised lapsed. Mul süda nii meeletult valutab tema pärast. Õpetaja püüab temaga järgmine nädal omavahel rääkida, eks me ka kodus püüame, aga ma tõesti ei tea mis teha. Me räägime, ta noogutab, ütleb jaja ning siis ikka teeb midagi, mis ei ole õige (nt taskunoa kooli viimine). Ma nii kardan, et ehk on ta psühhika pöördumatult sassi ja temast saabki üks kaabakas.....ma olen nii õnnetu.
Mure on tõsine. Esimese sammu olete lahenduseni juba astunud. Mõistate muret ja tegutsete. Tundub, et põhjuseks võib olla just tähelepanu puudus. Kui laps käib lasteaias, siis teda viiaks - tuuakse, ta ei ole üksi kodus, kasvataja on terve päeva juures, kodus vanemad. Terve päev on lapsel olnud võimalus suhelda ja saada tähelepanu. I klassi lapsel enam nii suurt suhtlemisvõimalust ei ole. Tuleb ja läheb kooli üksi, on peale tunde üksi kodus, õpib ise, klassitunnis ei saa õpetajaga igal hetkel suhelda, vahetunnid lühikesed ja lapsi palju jne I poolaasta kannatas ära, nüüd aga sunnib vajadus peale. Kodu saab siin palju ära teha. Kuna teie laps on kinnine, siis teda lihtsalt rääkima panna on raske. Võib tekkida isegi vastureaktsioon ja vähenegi rääkimine vastumeelseks muutuda. Koos tegutsemine annab aga palju loomulikke suhtlemisvõimalusi. Loomaaed, keegel, värvikuulidega püssisõda, minigolf, muuseumid, energiakeskus jne Muu tegevuse käigus saab rääkida ka kooliasjadest ja lapse muredest.
Teiste laste tähelepanu on tal ka võimalik saada, kui ta on teinud midagi põnevat ja siis teistele sellest räägib.
Olete saanud ühelt külastajalt asjaliku kommentaari, kuid lisaksin üht-teist veel. Teie postitust lugedes jäi mulle mulje, et olete oma poja pärast hirmul ja tunnete ennast kujunenud olukorras ilmselt üsna abituna. Olete hirmul, et teie poeg võib minna n.ö halvale teele (nt hakata koolis ise teisi kiusama, kasvab kaabakaks) ja/või on tema psüühika pöördumatult häiritud. Teie kirja põhjal ma ei näe märke sellest, et teie poja psüühika võiks olla pöördumatult sassis nagu ise ütlete. Pigem jääb mulle arusaam, et on midagi, mis teie poja hingel kripeldab ja ta ei oska sellega muul viisil toime tulla kui käitub nii nagu ta praegu seda teeb.
Miks ta nii teeb? Sellel võib olla mitmeid põhjuseid. Ühed võivad olla seotud koolis kohanemisega, teised seotud tähelepanuga nagu on maininud ka Mareenake. On võimalik, et ta vajab rohkem tähelepanu teilt või õpetajalt või klassikaaslastelt või hoopis kõigist kolmest allikast. Mõte, mis mul lugedes peast läbi käis oli ka see, et äkki on mingil hetkel poissi ennast koolis kiusatud ning ta üritab nüüd ise ennast kehtestada? Koolis kohanemisega oleks osaliselt seotud ka see, et võib-olla on koolis käimine väsitav. On uuringuid mis näitavad, et krooniliselt väsinud või kergelt depressiivsed poisid ei pruugi olla kurvameelsed jne, vaid nende käitumine muutub hoopis agressiivseks. Samuti on võimalik, et teie pojal on klassikaaslastega (nt ei tule tema soovidele vastu) ja õpetajaga (nt nõuab vaikselt istumist või vastamist kui poisil on peas igasugu muud ja põnevamad plaanid) probleeme ning ta ei oska neid muul viisil lahendada kui ründamisega-vastu hakkamisega. Ühesõnaga, variante on mitmeid ja tegelikke käitumise põhjuseid oskab öelda ainult poiss ise.
Mida siis edasi teha? Kirjutate, et nii teie kui õpetaja olete proovinud poisiga rääkida, kuid ta on kinnine ja ei räägi, teie jutu peale ainult noogutab ja käitub pärast ikkagi teisiti. Mõned lapse mured võivad olla sellised, et ta ei tihka neist otse rääkida või lihtsalt ei oska vastata täiskasvanute otsestele küsimustele. Abi võib olla sellest kui kasutada aktiivset kuulamist. Näiteks kui ta tuleb koolist ja on pahur, siis tema tundeid peegeldada (nt Mulle tundub, et sul on praegu paha tuju) ja kuulata, mida laps räägib ja seda veel omakorda peegeldada. On võimalik, et alguses tuleb n.ö pinnapealseid muresid, kuid teda aktiivselt kuulates võite ühel hetkel jõuda ka sügaval peidus olevate probleemideni. Abi võib veel olla sellest kui kasutate mina-sõnumeid rääkimaks sellest, mis teile pojaga seoses muret teeb. Ja kui probleemid on teada, siis saate üheskoos leida ka viise nende lahendamiseks. Sageli võib laps vanematelt kuulda, et ära tee nii või naa, sest see on halb. Kuid laps ei pruugi aru saada, miks see on halb. Samuti võib tekkida trots, võimuvõitlus ja laps käitub vastupidiselt. Siinkohal ongi hea kasutada mina-sõnumeid, milledega kirjeldate lapse tegevust, mis on teile endale (mitte lapsele või kellelegi kolmandale) vastuvõetamatu ning ütlete ka kuidas selline käitumine just teile mõjub (mitte kellelegi teisele). Ja hea on lisada veel teie enda tunne. Näiteks võite öelda, et Kui sa võtad taskunoa kooli kaasa, siis on mul hirm, et sa võid endale või kellelegi teisele haiget teha. Nii aitate lapsel mõista, kuidas tema enda käitumine võib teisi mõjutada ja oma käitumise eest vastutust võtta. Oluline on teie jaoks ka ehk teada, et ei nii aktiivne kuulamine ega mina-sõnumid ole imevahendid, mis kohe kõik probleemid lahendavad. Nii peegeldamist kui mina-sõnumite saatmist tuleb teha mitmeid ja mitmeid kordi.
Kui tunnete, et soovite veel nõu või toetust, siis soovitan teil mõelda ka kooli- või lastepsühholoogi poole pöördumisele. Ning aktiivse kuulamise ja mina-sõnumite kohta võite lugeda raamatutest:
1. Th. Gordoni Millist last tahate teie
2. Jan Uwe Rogge Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire [b/]
