Tere
III klassi tüdruk jõudis täna näiteks koolist kell 13, õppima hakkas ta kell 14 (vahepeal sõi, vahetas riided ja puhkas natuke); kodutööd said valmis, kui kell oli 21 läbi. See tähendab, et ta õppis üle 7 tunni ehk terve oma koolist ülejäänud päeva kuni magamaminekuni. (Viimast ei saa ka hiljemaks jätta, muidu on need hommikud ikka üsna rasked.) Sõpradega mängida ei saanud, tõsi, vahepeal vaatas ETV lastesaadet, kuid ehk tulnuks see tänagi lindistada, nagu vahel oleme teinud - vaatab siis, kui õpitud. Samas on ta sarnase kodutöö teinekord ära teinud paari tunniga, see pole võimatu! Siiski on palju, ja tundub, et üha sagedamini päevi, mis sarnanevad tänasele. Vahel isegi ilma lastesaateta, mis tal teinekord õnneks(?) meelest läheb. Kui ta 3-4 tunniga õpitud saab, on ikka superpäev, ja selle aegluse pärast pole me teda ka kuhugi ringi pannud.
Paradoks on selles, et tal on üsna hea pea, korrutab ja jagab peast nagu pohli, probleemiks pole ei matemaatika ega keeled, küll teeb ta lohakusevigu, jätab midagi vahele või ülesande korralikult läbi lugemata - hajameelsus ilmselt. Sellepärast oleme peale õppimist alati üle kontrollinud ja lasknud teha vigade paranduse, see kuulub õppimise aja sisse. Täna oli seda u. tund aega, sh. vigade paranduse vigade parandus (eks ta oli juba väsinud).
Tundub, et see, et me kontrollime, muudab teda lohakamaks ja vastutustundetumaks, kuid üldiselt ju ikka soovitatakse lapse õppimine üle vaadata? (Õigeid vastuseid me talle ei ütle, lihtsalt näitame veakohad kätte.)
Ei saa öelda, et me ka õppimise ajal huvi ei tunneks, tõsi, vahel ma paar esimest tundi siiski loodan asjade heale arengule, sest mõnikord ju lähebki hästi. Ja minul on ka muud teha, kui päev otsa III klassis käia...Teinekord aga, kui tundub, et ei kulge, käin iga veerand tunni tagant huvi tundmas, kuidas läheb, ja mis ta vahepeal teinud on (vahel ei ridagi)... Samas see viimane variant tundub pisut maniakaalne (teeme siis, kui kubjas tuleb), nagu ka variant "meie hakkame nüüd emmega matemaatikat lahendama, eesti keel sai meil juba valmis" - mis vist mõnel pool peamine viis kodutöid teha?
Ta ise räägib, et ta ei saa midagi parata, et ta mõtted lähevad muudele asjadele. Keskendumisraskused siis. Vahel ta vaatavat aknast välja ja unistavat, täna olla pildiraamatut vaadanud vahepeal. Tal on oma tuba, sest 2 tuba meil ainult ongi, ja teises käib ülejäänud elutegevus, siin on telekas ja meie voodid jpm. Tundus loogiline, et laps õpib oma toas. Muidugi on kiusatuseks ka mänguasjad, kuid kuidas neid lapse toast eemaldada? Käin ikka kiikamas, ja ei ütleks, et need on peamine kurja juur. Ta tuba on poolavatud (uks on enamasti lahti), nii et suurt mürtsu ta ilma meie kuulmata ei saa teha. Ka arvuti sissepanemisest õppimise ajal on ta loobunud, kuna teab, et jääb kohe vahele. Ega tal viimasel ajal selle kasutamiseks eriti aega jäägi...
Keskendumisraskuste põhjuseks pole ilmselt telekas, sest meil ei vaadata seda ülemäära palju, mina ei vaata pea üldse, ja lapse telekavaatamist olen ka teadlikult suunanud üsna tagasihoidlikuks. Isa ikka vaatab vahel, see on ka üks põhjus, miks ma pole toonud teda ettetuppa õppima. Teine põhjus on see, et kardan - äkki kaob viimane iseseisvus ja vastutus - inimene teeb vaid siis midagi, kui valvatakse, kasvab ainult käsutäitjaks. Mõned kogemused nagu näitaks, et siin läheb tal rutem, äkki kardan valesti?
Teine variant, mida olen kaalunud, et oleme ikka liiga võtnud õppimise oma asjaks - laseks tal endal vastutada ja ei kontrollikski. Ja ise teab, kas ja kuidas tal õpitud on (eks see kipu ka unuma, kui sõbrad ukse taga - kui meie ei esita suunavaid küsimusi...). Oleme seda temaga arutanud, kuid ta vist ei teadvusta variandi tõsidust. Kui ikka saab oma kõverikud ehmatused kätte, äkki tunneb, et koolis ei käi mitte emme vaid ikka ta ise...Võibolla mõjutab see ka keskendumist?
Oluline iva, mille unustasin enne mainida, on ju see, et tema jaoks on head hinded seni tähtsad olnud. Ja ta aktsepteerib ka seda, et enne sõpradega mängida ei saa, kui õppimine on tehtud - ja kui saab valmis mõistliku ajaga, siis pole ka probleemi. Sageli aga see ikkagi ei pane teda end piisavalt mobiliseerima. Sõpradega mängimine on tema jaoks oluline, õhtul ta ikka kurdab, kui kurb, et ta täna ei jõudnud jälle mängima. Aidata ma aga ei oska. Oleme asja arutanud, vahel enesehaletsushoos ta teatab, et ta ongi ju selliseks aeglaseks loodud. See ehmatab natuke, sest mina olen teadlikult ja täiesti veendunult sellist fatalistlikku retoorikat vältinud. Praegu ma ei tea, kas võtta seda päev otsa õppimist loomulikult, või muuta midagi. Aga mida?
Lugedes Teie kirja tekkis mul tunne nagu räägitaks minu pojast- meie perest. Oleks üks selline küsimus- kuidas te tütar koolis hakkama saab? Kas Ta tunndides kipub ka hajameelne olema?
eelmisele: tundides saab ta hakkama rahuldavalt, st. vahel on hajameelsus küll probleemiks - mõtleb või teeb midagi kõrvalist. Samuti on kontrolltöödes lohakusevigu, nt. pole ülesannet korralikult läbi lugenud ja teeb seetõttu valesti, siis on ka kehva hinne. Või jätab matas mõne rea vahele... (aga eks seda vist juhtu teistelgi). Aeglusest tuleb ka vahel jama - ei jõua valmis. Eks see aeglus ja keskendumine nagu on ühe ja sama asja osad.
Üldiselt aga on ta hinded head, eelmisel aastal lõpetas kiitusega (ainult 1 neli tunnistusel). Siis ta natsa põdes, et ühel olid ikka kõik viied, miks tal ei ole.... Eriti head on tal suulised vastamised, ma isegi eriti ei kontrolli eriti suulist õppimist ja seni pole probleemi olnud (päheõppimist muidugi kontrollime).
Oleme õpetajaga sellest rääkinud, ta ise mainis, et laps vahel ei keskendu, st, et ei tee, mida vaja. Tundi ta ei sega, klassikaline aknast välja vahtimine. Ega ta õpetajale probleemne laps pole, seal on paljudega suuremaid hädasid.
See aasta tal muidugi nii head tunnistusi pole olnud, iga veerandiga on üha rohkem neljasid. Sellest poleks ju häda, aga eks need neljad moodustuvad sellisest huvitavast hinnete lehest, kus viitega on läbisegi kahed ja kolmed...Kardangi, et lõpuks ta hakkab halbu hindeid pidama loomulikuks, harjub ära.
Ta on selle eest ka lausa ühtesid saanud, et jätab vajalikud asjad koju, või kaotab ära. Eile sai ta märkuse: puudub kodune töö. Vihik olnud kodus elik ta ei leidnud seda koolis üles. Hakkasin vaatama - vihik oli kotis, õpiku vahel, nagu peab. Ta lihtsalt ei leidnud seda sealt üles. Nii et udupea on ta küll...(Talle ma muidugi nii ei ütle.)
Objektiivselt teine/kolmas klass on lapsele rasked mängulisus hakkab vähenema ja ülesanded nõuavad pikemat keskendumist. Seega lühiajalise probleemina keskendumisraskusi tuleb selles vanuseastmes väga palju ette, kui probleem aga muutub püsivaks ja õppimine hakkab varjutama juba lapse vabaaja- ja sotsiaalseid tegevusi, siis vajab olukord täiskasvanute tähelepanu ja sekkumist. Sellisel juhul soovitaksin kindlasti erialaspetsialistide psühholoogi, eripedagoogi ja/või logopeedi poole pöörduda. Oluline oleks kiiresti välja selgitada, mis on keskendumisprobleemide põhjuseks, alusmehhanismiks ja planeerida kohased sekkumised. Samas võib kirjeldatud probleem olla tagajärjeks ka mingile teisele lapse probleemile ja seega võib osutuda üsna tulutuks võidelda üksnes tagajärgedega (keskendumisprobleemid).
Tundide viisi kodutööde tegemine on igaühe jaoks väsitav ja tähelepanu hakkab väsima.
Tuleks jälgida, et lapsel ei tekiks teravat vastumeelsust õppimise suhtes. Õpetamisel ja vigade korrigeerimisel on oluline käituda lapse enesehinnangut säästvalt. Kui lapsel on tähelepanu püsivuse probleemid on vaja talle õpetada oma tegevuse planeerimise tehnikaid. Õppimine on oskus, mis on omandatav ja selle juures vajab laps täiskasvanu tuge ja suunamist. Kindlasti oskab eripedagoog anda Teile spetsiifilisi suuniseid kuidas õpivilumuste oskuste omandamisele kodus kaasa aidata .
nooh, mina käin 9kl ja mul kulub iga päev 4-5 tundi õppimisele, ja ma õpin järjepidevalt, ilma pausideta, ei ütleks et ma aeglane olen, sest tunnis püsin ilusti järjel...aga lihtsalt ma õpin ikka ilusti, mitte pinnapealselt või nii.... ma ei ole mingi juhm, tunnistusel ainult paar nelja, lihtsalt kulub nii palju, mõtlen ka et kuidas teha...
aga teie hakake koos õppima! istud kõrval ja vaatad et ta teeks ühes tempos, kui sa oled kõrval, siis ta ei hakka unistama, või tee talle graafik, MA TEEN KA, ja nii aitab, ei veni veel pikemaks see õppimine, et iga aine on kindla ajaga siis nt söögipaus ja multika paus, ja siis jääb aega ka sõpradega mängimiseks, võibolla on ta unisusest hajameelne, või on loomult juba hajameelne, siis peaks mingeid mõtlemis ja kiirus ja tähelepanelikkus ja selliseid mänge tegema ja ühtlasi oleks koos lõbus
Loen teie kirjast välja, et laps istub tundide kaupa laua taga, kuid õppimisega selle aja sees tegeleb vähe ja mõte on pidevalt mujal. Selge see, et selline olukord ei ole normaalne. Keskendumisraskuste puhul on vaja last siiski aidata. Iseseisvaks saab ta kunagi ka ja selle pärast pole vaja ette muretseda. Õnneks on tal praegu veel huvi heade hinnete jh õppimise vastu alles.
Mina soovitaksin õpiülesanded jaotada väikesteks portsudeks. Näiteks - teed matemaatika ülesanded ära ja siis .... Väike paus, mil laps saab tegeleda meeldivaga või näksida, lastesaated. Arvuti kindalsti mitte, sest arvuti väsitab mõtlemist, mitte ei ole lõõgastus. Pausile määrata ka kindel aeg - 5 -10 minutit. Siis järgmine ülesanne. Kindlasti kontrollige, kas tegi õigesti. Kui laps algul ei suuda ka väikest ülesannet ise teha ja jääb unistama, siis algul soovitan kõrval istuda. Edaspidi hakata hetkeks lahkuma, et ma lähen panen köögis vee keema ,sa tee niikaua edasi. Need ülesande jupid peaks olema sellise pikkusega ,et ta suudab ülesande kiirelt ära teha. ja loomulikult igasgune kiitus on vajalik. Laps vajab tagasisidet.
(eks ta oli juba väsinud).