Tere!
Nüüd seisan siis ise mure ees.
Lapsed hakkasid lasteaias käima. Vanem 4a noorem 2,5a(muret pole olnud).
Algul see neljane väga ootas, millal saab ometi hakat lasteaias käima.
Esimesel päeval läksime: suure hooga läks mängima, põnevad ja uued asjad. Natuke istusin, aga kuna ta nii rahulik oli, siis proovisin ära minna. Jäi ilusti.
Järgmisel päeval korra ütles, et emme ole siin, natuke olin ja läksin jälle ära. Lõunal järgi. Ise rõõmus ja uhke, et lasteaialaps.
Õhtul voodis juba mainis, et ei taha minna. Homikul ikka tahtis, läksime, aga jäi sinna nutuse näoga. Lõunal järgi.
Järgmisel päeval jäi nutuga maha. Lõunal järgi.
Siis oli 3 vaba päeva vahet(nädala vahetus ka). Siis viis issi. Jäi ka nutuste silmadega. Kasvataja ütles, et pärast oli tahtnud veel järgi joosta.
Eile õhtul nuttis voodis nii kaua, kuni lubasin, et ta ei pea minema.
Räägib, et talle ei meeldi ppoisid, kes mängivad püssimängu.
Ja et teda ei võeta mängu. Teised lapsed ju juba mitu aastat koos käinud. Kuiads aidata tal sulanduda? Täna oli kodus, homme ka ei taha minna. Kas sundida, või hoida mõni aeg kodus? Õhtul on voodis suur hirm.
Ja kas teha see kodusolemine tal võimaliklt igavaks, et ta tahaks minna? Kuidas aidata, hirmudest üle saada, sõpru leida?
Mida teha?
Kindlasti on paljudel vanematel sarnane kogemus, kus alguses läheb lasteaeda minek ladusalt, sest lapse jaoks on kõik põnev ja uudne. Õigepea hakkavad lapse jaoks ilmnema uue kohaga seonduvad ebamugavused. Kui laps saab valida alternatiivide vahel kas olla kodus või lasteaias (harjumuspärane vana või uus olukord) siis ta valib enda jaoks mugavama situatsiooni.
Objektiivselt on selles kirjeldatud loos laps päris raskes olukorras ühest küljest harjumine lasteaiaga ja lisaks uute tutvussidemete loomine. Laste reaktsioon uute eakaaslaste suhtes on tihti tõrjuv, seda eriti kui käeulatuses on enda vanad semud. Tihti pole selline käitumine üldse mitte pahatahtlik, uue lapsega harjumiseks vajavad ka nemad aega. Lastel on kujunenud oma mängu konstruktsioonid, rollid, traditsioonid. Selles vanuses on lapsed veel suhteliselt paindlikud kohanema ja muutustega harjuma. Mida vanemaks inimene saab seda keerulisemaks see läheb. Edasise elu suhtes on oluline oskus leida oma roll uues seltskonnas, määratleda ennast. Üheks rühma sulandumise takistuseks võib olla ebaregulaarne ja poolepäevane kohalkäimine. Harjumise suurimaks abimeheks on järjepidevus. Mida vähem käib laps lasteaias seda enam pälvib tema kohalolek uudishimuliku tähelepanu ja ta jääb nn uustulnuka rolli. Nelja aastane laps on piisavalt vana selleks, et pidada terve päev lasteaias vastu (lapsed on muidugi erinevad ja eks iga vanem tunneb oma last kõige paremini). Kui laps teeks kaasa kogu rühmaga päevase rütmi kulgeks ka rühma sulandumine hõlpsamini. Päevarütmiga käib kaasas jagatud kogemus: söömine, käte pesemine, riietumine, magama minemine, õues olemine jms. Mida rohkem on jagatud kogemusi seda enam on kontakte - ühisosa, millest rääkida mille, üle nalja visata jne.
Probleemi võiks arutada ka kasvatajaga ja kuulata tema soovitusi.
Mis mina teeks.... või siis mida mina tegin.
Minu laps läks ka sellisesse rühma kus pea pooled lapsed olid juba ühe aasta koos olnud. Kasvataja isegi mainis seda, et need "vanad kalad" hoiavad rohkem omaette.
Samas mu oma laps on selline, kes ise väga ei trügi seltskonda, aga läheb hea meelega kui keegi teda kutsub. Samas mängib ka hea meelega üksi.
Nii ma siis uurisingi teiste laste nimesid ja küsisin iga päev, et mis see tegi või see teine ja kes kellega mängis ja kellega tema mängis jne jne.
Siis ta nagu pani rohkem teisi lapsi tähele ja eks ta ikka leiab aja jooksul kes talle rohkem meeldivad. Aga just see lasteaia positiivsetest asjadest rääkimine aitas.
Võib ju isegi kasvataja käest küsida, et millised need lapsed on kes on sellised kaasahaarajamat tüüpi ja rääkida lapsega nendest. Äkki siis paneb ta ise ka neid rohkem tähele ja leiab ise tee kuidas mängu saada
