Kunagi kirjutasin murest- mis vanuses poiss kooli saata ja lõpuks lähtusin oma lapse soovist kooli minna, kuna arvamusi oli erisuguseid. Tegin suure vea. Nüüd on probleem selles, et koolis ei saa hakkama (õpetaja väide)- ülesannetest saab väga hästi aru ja oskab ka hästi tööd teha, kuid mitte kooli ruumides! Eile õpetaja juba ütles läbi lillede, et saatku ma laps Ristiku kooli... Mida teha ei tea, sest mööda komisjone lapsega jooksma ma nõus ei ole., sest ei salli üldist n.ö. standartiseerimist ja ma ei usalda igasuguseid võõraid inimesi, kes last ei tunne ja arvavad et korra pilgu peale visates on pädevad kohe kõike ütlema. Olen ahastuses ja ei tea mida teha. Kõige kummalisem on see, et just on tal paremeni hakanud mine- teeb juba ise koolitöid, ilma et ma peaks ütlema. Proovib algul ise ja vajadusel aitan... Poeg on 2 klassi õpilane...
Teine klass on lapsele raske mängulisus hakkab vähenema ja ülesanded nõuavad pikemat kontsentreerumisaega. Kirjast tuleb välja, et laps tuleb eakohaste ülesannetega toime, raskusi tekitab pigem õppekeskkond. Küsimus on selles, et kui lapse intellektuaalne võimekus ja õpioskused vastavad tavapärases kooliprogrammis nõutavale siis kindlasti pole lahenduseks lihtsustatud õppekavale üleminek. Otstarbekam oleks õppekeskkond võimaluste piires kohandada noorele õppurile sobivaks nt väiksema õpilaste arvuga klassiruum äärmuslikud alternatiivid on individuaalõpe, koduõpe.
Juhul kui õpivilumused ja kontsentreerumisvõime jäävad tublisti alla eakohasele oleks õpiabi hädavajalik alustades abiõpetajast tunnis (selleks on koolidel tavaliselt vähe võimalusi), regulaarsed kohtumised eripedagoogiga kellega õpivilumusi lihvida.
Soovitaks alustuseks rääkida kooli eripedagoogiga või logopeed-eripedagoogiga, et hinnata objektiivselt lapse edasijõudmist ja õpivilumusi-oskusi. Ei saa välistada, et klassiõpetajal võib olla teiste kaasõpilaste foonil tekkinud liialdatud kõrgendatud ootused. Teises klassis on võimalik õpilase asjakohase toetusega saavutada väga häid tulemusi. Edaspidi võib hakata lapsel puudujääv eduelamus, kaasõpilaste õpetajate silditamine, pettumus pärssima oluliselt toimetulekut.
Mu enda poeg kaib praegu lasteaias viimast aastat ja opi- huviga lood vaga halvasti. Meie lugu on taiesti uskumatu. Kasvataja esitas ultimaatumi, et kas lahkume meie voi lahkub tema. Kusjuures oli tema see kes mitte ei tahtnud anda tagasisidet lapse paevase kaitumise kohta ja oppimise probleemidest. Lopuks soovitati psuhholooge aga lapsele ja
kasvataja tood ei pannud keegi kahtlusalla. Ka minu ettepanekutele koostood teha naerdi tema poolt valja.
Opetajal ei olnud mingit huvigi (siis minu lapse suhtes). Voib ju niigi olla, et lapse probleemid oppimisega ja toimetulekuga on seotud lasteaias voi koolis toimuvaga. Kindlasti peaks lapsevanem uritama ruttu selgusele jouda milles-kelles probleem on. Ja pedagoogi mitte kartma, vaid noudma temalt viisakat ja otsekohest suhtlemisviisi. Lapsevanemad, kes on kogend ebameeldivaid
suhteid pedagoogiga , peaksid nendel teemadel vestlema.
See on ainuke viis kuidas pahale opetajale jalile saada ja
nii monigi uleannetu - aga tihti suuremate annetega laps, kui
pailaps - hadast valja paasta.
Mul tulevad lausa külma värinad mööda selga alla, kui ma kuulen järjekordselt, et kusagil ja eriti lasteaias last kiusatakse.... Munu poja õpetaja on pealt näha vaga rahulik ja hea inimene. Asi oligi selles, et Ta ei vaevunud isegi omalt poolt mingeid ettepanekuid tegema. Küsis vaid minu käest, et millist ettepanekut ma teen.. Õpetaja on väga passiivne ses suhtes ja tegelt praegu arutades seda asja ma hakkasin mõtlema, et võib-olla ongi selles asi- et õptaja on passiivne ka tundides?! Ja kuidas saan öelda mina pedagoogile, kes on vastava koolituse saanud..
Siis, kui mul on kahtlusi opetaja suhtes... ei tohiks ma teda suudistama hakata oma kahtluste alusel, aga kusida temalt miks ta nii voi naa on teatud olukorras kaitunud, peab mul olema oigus. Mind on imestama pannud mone psuhholoogi
jutt, kus opetajat kaitstakse puutumatuseni ja vanemale pannakse kogu suu lapse suhtlemis probleemide eest - laps on kodu peegel. Jah, on kull. Aga laps peegeldab tagasi ka opetajat ja klassi.
Ei ole ju lapse protest opetaja suhtes kodust tulnud probleem!
Lapsevanem peaks kull aitama lapsel seda probleemi lahendada. Aga kuidas aidata vaga vaikest last? Ta ei oska ju paris oieti kirjeldada eboigeid olukordi ja voib suisa suudimatult
luisatagai, olles eas kus ei tajuta veel konkreetselt selle tahendust. Ja teame ju niipalju juhtumeid, kus laps on lihtsalt vaikinud. Arvan, et opetaja, kes peab ennast heaks opetajaks, ei solvugi tunnetades lapsevanema kahtlusi tema suhtes, vaid kuulab isegi suudistuse ara ja jaades rahulikuks lukkab oigustatult suudistused umber, ega pea hiljem vanema peale vimma. Sellisel juhul saab vanem palju targemaks ja kindlasti ka vabandab. Kujutage lihtsalt ette lapsevanema meelteseisundit, kui ta kahtlustab, et pedagoog laseb asjadel
negatiivselt minna tema lapse suhtes.
Kui minult on tuttavad küsinud soovitusi kas panna laps 6aastaselt kooli (sügistalvel saab 7), siis olen alati vastanud, et poiss jätke koju, tüdrukuga aga vaadake ise. Poisid arenevad aeglasemalt ja neil on muid iseärasusi, mis praegu valitsevas koolisüsteemis neile kahjulikud on. Seda soovitan ka kõigile siinsetele lugejatele.
Jah tagant järgi tarkus
Kuid mure on käest asja peaks saama lahendada ka nii, et laps kannatada enam/rohkem ei saa.
Ühesõnaga- palun abi. Kas siin juhtub olema mõni õpetaja või teab keegi mõnd sellist õpetajat, kes tahab minu lapsega tegeleda? On kedagi, kes tunneks lapse õpetamisest rõõmu ja ei kardaks, kui tekkib vahest ka raskusi? Kel oleks väga hea kontakt lastega ja mitte lihtsalt semuna vaid kes oleks ka autoriteediks? Sooviks kooli vahetada, kuid kardan samale rehale jälle astuda.
Kuna lapse panite liiga vara kooli ja sellega on nö sotsiaalse küpsuse ja õpioskuste vundament jäänud loomata siis veel suuremat koormat sellele lapsele selga ladudes (eraõpetajad, koolivahetus, lisatööd) te ainult suurendate lapse probleeme.
Ma ei ole lapse tegelike võimete ja probleemidega kursis, seega ei oska soovitada konkreetseid võtteid õppeainete paremaks omandamiseks aga kindel on, et parim mida oma lapse heaks teha saate on lapse aasta (klassi) võrra tagasi viimine võibolla ka vajadusel kooli vahetamisega, ehk siis lapse naasmine tema normaalse ja eakohase klassi ja eakaaslaste keskkonda. Mida varem laps saab võrdväärsete laste keskele ja eakohasesse õpikeskkonda, seda suurem on võimalus, et tema õpisoov taastub ja probleemid kaovad.
Eraõpetajate palkamine ja kooliga protsessimine on oma vigade eitamine ja ema edevus: mina tema kooli varem panin ja mina tema sealt ka läbi vean, maksku mis maksab. Aga maksab lapse vaimne tervis. Kas on ikka see seda väärt?
Olen algklasside õpetaja. Oma last aasta varem kooli mitte mingil tingimusel ei paneks.
Kahjuks ei ole meie koolides korralikke tugisüsteeme. Paljud lapsed vajaksid erilähenemist, individuaalset õpetust jne
Teil soovitaks päris tõsiselt kaaluda lapse klassikursuse kordamist. Arvan, et see oleks võimalus, et laps saaks õppida jõukaohase programmi järgi. Mida varem, seda parem. Õppetöö läheb iga aastaga keerulisemaks. Milleks oodata negatiivseid hindeid ,suvetöid ... Mis see kõik Teie lapse närvisüsteemiga teeb? Kui kaua Te suudate temaga koos õppida?
Ristiku kooli ei peaks ka kartma. Seal õpitakse täiesti tavalise programmi järgi. Laps saab korraliku põhihariduse. Plussiks on väikesed klassid ja mitmekülgne tugisüsteem. Tean mitut last, kes sinna on läinud. Oma koolis oli pidev stress. Nüüd on rõõmus laps ja lapsevanem.
