12a tüdruk kurdab, et teda kiusatakse koolis, narritakse ja noritakse. Päris mitmel korrral on ära võetud vahetusjalatsid ja visatud prügikasti, lõhutud katki asju ja jalatseid. Soditud päevikut ja varastatud ära kleepsualbum.
Õpetaja probleemi ei näe, kiidab vaid et hea rahulik laps, ei sega tundi ja ei torgi teisi.
Tüdruk ise kohaneb raskesti ja on tagasihoidlik. Klassis suhtleb pigem teiste nö tõrjututega.
Laps enam kooli minna ei taha, on endassetõmbunud, kergesti ärrituv ja pisarad lihtsad tulema.
Õppeedukus ei ole siiani õnneks veel kannatanud, kuid kardan et tagasilöök võib tulla ka sinna.
Mismoodi last toetada, upitada?
kõigepealt soovin, et sa ise tugev oleksid! Seda, mida tunneb üks ema, kui mingid olematu lastetoaga nagad tema silmatera kiusavad, seda teab ainult kiusatud lapse ema ise. Soovitusi jagada aga raske. Võib ju minna kooli ja proovida rääkida lapse klassijuhatajaga, aga tema kõige rangem karistusviis saab olla ainult märkus päevikus ja näpuga viibutamine (see ei ole ka õpetaja süü, et see nii on) ja sellised meetodid kiusajatele paraku ei mõju. Asja halvem külg võib olla siis hoopis see, et kitumisest kuuldes hakkavad ülbikud veel rohkem enda võimu näitama ja laiama. Minu tütar oli kiusamise ohver umbes sama vanalt, kui sinu laps praegu. Veendudes, et õpetajaga rääkimine meie puhul ei aidanud, proovisin rääkida kiusajatega-ka see oli nulltulemus, sest teismeline minu vastas pani sõrmed ülbelt püksivärvli vahele ja lükkas aga nätsu ühest suunurgast teise, ülbe ilme muidugi kogu aeg näol. Kuna oli ka esinenud asjade lõhkumist ja peitmist, lisaks vaimne vägivald, astusin järgmise sammu ja tegin avalduse noorsoopolitseile. Seal oli suhtumine väga asjalik ja meeldiv. Kirjutasin konkreetse süüdistuse, kadunud-lõhutud asjadel arvutasin välja hinna ja süüdistuse juurde sai lisatud ka kahjutasunõue. Tüdruk ise käis uurija juures kahel korral seletusi andmas, mitu korda pätte välja kutsuti, seda ma ei tea. Kuidas siis asi meile lõppes? Kiusajate vanemad maksid kinni minu esitatud rahalise nõude, kooli direktor, ajendatuna politseisse tehtud avaldusest "soovitas" kiusajatel kooli vahetada-mida nad üllatus,üllatus ka tegid. Ma ei tea, kas leidsid siit tuge või mõnda head nõu, aga peaasi-tegutse. Sest ärrituvus ja pisarad näitavad, et su laps on juba viimase piirini viidud ja kes siis ikka aitab, kui mitte ema. Esimeseks sammuks räägi probleemist perearstiga ja lase lapsel nädal-kaks koolist eemal olla, niikaua kui ise tegevusplaani välja mõtled. Päikest!
Hea, et võtate teemat tõsiselt ja proovite midagi ette võtta. Kuigi jah, garantiid ju pole, et olukord laheneks. Olen nõus eelkirjutajaga, et oluline on midagi teha, sekkuda, mitte olla nõutult leppija rollis. Ka tütar vajab kogemust ja tuge, et enda eest seista ning seda saate praegu eeskujuna näidata.
Kui õpetaja ei mõistnud mure tõsidust, siis tuleb vajadusel probleemi tõstatamist korrata. See, et laps on rahulik ja õppimine laabub, on tema jaoks kahtlemata hea ja oluline, kuid see polnudki ju antud juhul teema. Praegu näib, et Teie muret eirati. Veenduge, et õpetajani jõuab see, et laps tunneb end koolis väga halvasti ja tema suhtes on korraldatud korduvalt lubamatuid intsitente, kahjustatud nii enesetunnet, rikutud asju jne. ning Te ei kavatse sellega leppida. Väljendage kindlameelselt, et ootate kooli poolt koostööd selles, et kiusamist ära hoida. Rõhuge just koostöö peale ja vältige õpetaja süüdistamist. Uurige, kas koolis on psühholoog või sotsiaalpedagoog, kaasake ka nemad.
Ja lõpuks jääb ju tõesti ka see variant, mida eelkirjutaja kasutas, st noorsoopolitsei.
Vahel võib aidata ka kiusajatega rääkimine, neile on ka see sõnum oluline, et nende tegu on märgatud, neid jälgitakse. Nad peavad teadma, et nad ei saa kontrollimatult jätkata seniseid tegusid.
Niisiis oluline on sekkuda ja nii kaua kuni olukord muutub ja asjaosalised on korrale kutsutud.
Ka tütrega arutlege, mida ta võiks proovida teisiti teha, julgustada teda end väljendama, enesekaitseks välja astuma, ütlema midagi, peaasi, et ta ei näitaks nõustumist, et temaga võib nii käituda. Ka ülereageerimine ei ole mõistlik, nt teha tagasi, ületada piire ja saada ise süüdlaseks. Samuti vajab tütar eakaaslaste hulgas sõpru ja toetajaid, kõige raskem on talle see, kui ta jääb oma murega koolis üksi.
Igal juhul soovin Teile edu ja jätkuvat initsiatiivi, meelekindlust ja eneseusku ka tütrele.
Kuidas nii, garantiid ei ole? Saan aru, et mitte koheselt. Aga kool peaks olema voimeline tagama lapsele fuusiliselt ja vaimselt ohutu keskkonna. Opetajad peaksid oppima oma erialale lisaks psuhholoogiat piisavalt palju, et osata opetaja ametis lastega toime tulla. Ja opetaja eriala valides motlema tosiselt sellele, kui raske see on ja milleks see neid kohustab. Klassis istub mitu last ja mitme aasta jooksul puututakse kokku ja milleni voib viia uhe opetaja hoolimatus nende laste elus? Kui koolis on vagivalda voi kiusamist, siis tuleb kohe koolilt nouda sellega tegelemist ja kui koolilt tuge ei saa, siis ka asi ules tostatada - otsida abi igalt poolt.
