Puutun oma töös aegajalt kokku teemaga, kus lapsevanem soovib, et ma tema küljes nutva lapse vägisi ära rebiksin ja rühmatuppa viiksin. Kui ma sellega ei nõustunud, sain süüdistuste laviini osaliseks, et teised kasvatajad teevad ka nii ja laps rahuneb pärast ruttu. Mina sellist rebimist õigeks ei pea, kuid minu püüded selgitada, põrkuvad nagu pallid seinalt tagasi. Mida teha?
Loomulikult mitte. Sellised emad mind lihtsalt hämmastavad. Olin ise hädas klammerduva lapsega ja mitte kunagi ei tõuganud teda rühma või veel hullem, ei eeldanud, et keegi tuleks niigi õnnetut last minu küljest ära rebima. Seda ka ei tehtud. Tänan väga oma lapse rühma kasvatajaid, kes olid mõistvad ja lubasid mul lapsega pikaajaliselt kaasas käia ja valutult harjutada. See õnnestuski ja lapsele lasteaias nüüd väga meeldib.
Arusaadavalt tekitab see pettumust, kui püüate toimida parimal moel ja lapse huvides, kuid saate seepeale hoopis vanemalt süüdistusi kuulda. Seejuures olete jätkuvalt mures ja nõutu, kuidas oleks hea toimida.
Paljudele lastele on raske hommikuti emast või isast lahkuda, eriti alguses, lasteaiaga kohanemise ajal. See on keeruline ja emotsionaalselt kurnav ka vanema jaoks, kes samal ajal tööle kiirustab. Ilmselt loodabki ema sel hetkel, et kasvataja aitab hädast välja. Niisiis, emal on mure ja probleem, millele loodab kasvatajale suunata ning seejuures on probleem ka lapsel, kellele on hommikud kurvaks katsumuseks.
Tahan toetada eelkirjutaja arusaama, et tasapisi harjutamine võtab küll aega, kuid tulemus on seda väärt. On ju parim, kui laps tunneb end turvaliselt ja on rahul. Sel juhul tunneb ta ka rõõmu uuest ümbrusest ja tegevustest, teistest lastest ja suhetest ning kõik see aitab kaasa tema igakülgsele arengule. Mida väiksem laps, seda raskemini ta talub emast lahusolekut. Paljudele lastele on abiks see, kui ema või keegi teine lähedane inimene on temaga mõnda aega koos ja aitab tal tutvuda uue kohaga, teiste lastega, kasvatajatega ja kogu sealase korraldusega, mida ja kuidas tehakse, kus asjad käivad, mida tohib, mida mitte jne. Tegelikult on see lapsele ju üks väga suur elumuutus ning kõige raskem on tal taluda ikkagi seda, kui ta peaks kõigega toime tulema üksi, ilma lähedasteta.
Kahetsusväärselt palju on neid vanemaid, kes usuvad, et parim viis on last nö ära petta, salaja minema hiilida või koguni valed appi võtta. Kõigest sellest saab alguse usaldamatus ja ebakindlustunne.
Kui siiski laps on sunnitud oma mahajäetusetunde ja igatsusega üksi toime tulema, kui temalt oodatakse negatiivsete emotsioonide mittenäitamist või saab koguni riielda, kui näiteks nutab ja ema juurde nõuab, siis tagajärjeks on sageli kas endassetõmbumine või agressiivsus ning vähene empaatiatunne.
Kokkuvõtlikult - laps vajab aega uuega kohanemiseks, vajadusel lähedase inimese juuresolekut, mõistmist, tunnete aktsepteerimist, tagasisidet (sh ka kasvatajalt) oma tegemistele ja ka tunnetele (parim sel juhul on aktiivne kuulamine ja tunnete peegeldamine), lihtsaid ja tõeseid vastuseid oma küsimustele (nt kuhu ema läheb, millal tuleb jms. ).
Kui ema on juba teema üles võtnud ja näib, et sellega ka omavaheline pahandus tekkinud, siis üks võimalus oleks pakkuda arutelu selle üle, millised on teie vastastikused arusaamad ja vajadused, ootused üksteisele. Ikka nii, et anda teada, et soovite lapsele hommikud rõõmsamaks teha, et ema oleks rahul ja ka Teie ei peaks oma arusaamadele vastupidiselt käituma. Kõik see võiks olla ilma süüdistusteta ja etteheideteta ning otseselt dikteerimata, mida teine peaks tegema ja kuidas mõtlema.
Head üksteise mõistmist ja rõõmsaid lapsi!
Tere, olen ise ka lasteaiaõpetaja. Alles uus nagu ka lapsed selles rühmas. Selline algus on eriti raske. Kõigil oli harjumine pooleli. Siis ei olnud ma valmis last emast vägisi lahutama, pigem palusin vanematel söögi alla ja söögi peale lapsele selgitusi jagada...ja tegelikult andis see tulemusi.
Hiljem, nüüd kui laste tulekust on möödas mitu kuud ja lasteaiakeskkond pole nende jaoks võõras.. ja kui lapsel on paha tuju või jonn, siis olen julgenud lapse sülla võtta ja lohutada, koos lehvitame vanaemale ja nutt läheb väga kiiresti üle.
Olen just kokku puutunud probleemiga, et vanem mitte ei soovi, et ma lapse tema küljest lahti kisuksin vaid vastupidi.. ta ei julge oma nutva lapse juurest ära minna ja hakkab teda lohutama ja kallistama, meelitama, et kui ta on hea laps, siis ... lapse reaktsioon on tavaliselt veelgi suurem nutt...
igaljuhul on see raske küsimus ja arvamusi väga erinevaid...
Mina olen emana läbi elanud oma laspe lasteaeda harjutamise perioodi. Minu laps vajab uues olukorras väga pikka kohanemisperioodi. Olen väga tänulik mõistvatele kasvatajatele, kes lubasid mul viibida rühmas oma lapse juures. Alguses ei saanudki ma muud moodi minema, kui hiilides ja salaja. Enne olin aga lapsele hommikul kodus ja lasteaiateel rääkinud, et lähme koos ja ma olen natuke aega koos ja siis pean korraks tööle minema. Laps teadis, et ma lähen, kuid minust lahkumine oli nii raske, et muud moodi ei saanud. Kasvatajatelt uurisin, kas on korras ja kasvatajad rääkisid, et mänguhoos laps vaid korra vaatas, et mid ei ole ja mängis edasi. Umbes kuu aja pärast see süsteem enam ei toiminud ja ma hakkasin lahkuma laspe nähes. Ta nuttis, kuid kasvataja tuli alati appi ja meelitas lapse akna juurde mulle lehvitama. Mitte kunagi ei rebinud keegi last vägisi. Olin alati varunud aega, et saaks ilma vägivallata. Laps lehvitas mulle nuttes (See oli selline mitte kurb nutt, vaid vihane) ja kui mind enam ei näinud, siis hakkas rõõmsalt mängima. Minule tundub e,t parim soovitus, mida vanematele kasvataja saab anda on, varuge piisavalt aega. Ärge tulge viimasel hetkel, ärge kiirustage. Laps vajab aega. Ja kindlasti peab alati lapsele väga täpselt ütlema, millal talle järele tullakse.
