Aidake palun kaasa mõelda. Endal esimene laps,3,5a-ne poiss, kes käib aias esimest aastat. Nüüd saanud käia vahelduva eduga (nädal aias,1-2 nädalat kodus haige)3 kuud.Tema rühmas 22 last,kõik peale minu poisi ja ühe teise poisi tulid sõime rühmast,nii et omavahel sõbrad juba. Juba esimesest nädalast kui mu poiss aeda läks hakkas igasugu ütlemisi tulema,küll oli x talle öelnud,et pane ennast põlema või sa oled lollpea. Kui mees ütles,et mis jutud,siis kasvataj vastas,et neil omad põlemise mängud. Ok mõtlesime,et poiste värk ja ei urgitsenud rohkem. See lollpea jutt kestis siiani,kuni poeg eile teatas,et see x ei ütle talle enam lollpea, sest ema ei luba.Ükskord kui ise lapsele järgi läksin juhtusin pealt nägema kuidas üks teine poiss ütles talle,et sa oled loll,minu oma vastu ei ole,teine vihaselt ,et oled küll. No ma ei tea omale tuli klimp kurku seda vaadates. See tavaline jutt,et see või teine ütles,et ma ei ole su sõber. Kusjuures poeg muidu väga seltskondlik ja rõõmsameelne,esimese nädala käis aias väga hea meelega,siis tuli tagasilöök ja ei tahtnud enam minna.Iga hommik jonnis(ilma pisarateta) ikka kõvasti,juba kodus rääkis,et ei taha ja vahest ka nuttis. Siis kui sattusin tookord selle nn. "loll" sõnavahetust kuulma,hakkasingi arvama,et teda äkki kiusatakse seal. Nüüd olime jälle haiged,see nädal aga käinud poole päeva kaupa ja iga hommik jäänud hea meelega.
Aga nüüd õhtul räägib kodus, et x ütles et ma olen täitsa lollakas,küsisin miks ta ütles,vastab,et kuna lõhkusin ta autot,ma vastu miks siis lõhkusid,tema,sest x ei mänginud sellega enam. No järgnes loomulikult seletus,et nii ei sobi lõhkuda jne.
Siis uurin, et kas x ja y sind mängu võtavad,vastab et automängu küll,kui klotsidega mängivad siis ei võta.Küsin mis kasvataja ütles,poeg vastab et kasvataja oli öelnud et nad ikka minu lapse ka mängu võtaks.
Olid läinud täna lasteaias õue jalutama,räägib,et jalutasid käest kinni,küsin,et kelle käest sa kinni hoidsid ütles kasvataja. Räägib,edasi et tahtsin x käest kinni võtta aga tema ütles et ei võta ja siis tahtsin y käest kinni võtta ja tema ütles ka et ei võta.
No ja põhiline jutt on olnud augustist saati,et x ütles et ma ei ole su sõber.
Ma ei tea äkki see ongi normaalne selles vanuses,aga mul kuidagi hinges valus seda kõike kuulata.
Kogenud emad kas teen sääsest elevandi?
Üks tähelepanek veel,räägime pojaga juttu, ütlen talle,et rägi veel oma päevast,ta vastab konkreetse ja tõreda häälega : Ei ütle! ma küsin miks, ta vastab: Ei taha. No sellest loen ka seda välja,et keegi talle nii öelnud.
Selleks, et rühmas valitseks sõbralik õhkond saab palju ära teha rühma õpetaja.Ma imestan,miks tema ei sekku,kui midagi on valesti laste käitumises.Ta kuuleb ju,kuidas tema rühma lapsed suhtlevad omavahel ja ta peaks nagu midagi ette võtma.Soovitan teil rääkida rühma õpetajaga ja küsida milles on põhjus,miks teised Teie last niimodi kutsuvad.Tuleks rääkida ka nende laste vanemate ja lastega.
Olen olnud palju aastaid lasteaias õpetajaks ja oli päris kurb teie kirja lugeda.Iga vanem peab oma lapse kaitseks välja astuma,kui on selleks vajadus,sest väike inimene ise ei suuda seda olukorda lahendada.
Kirjutate, et teised lapsed olid suuremalt jaolt ennegi juba väljakujunenud sõprussuhetega. Seega nende laste jaoks on kaaslased tuttavad ja samuti varasema kogemuse najal ka lasteaias toimuv igapäevarutiin. Objektiivselt raske olukord Teie lapse jaoks - ühest küljest harjumine lasteaiaga (mis Teie kirjas küll ei kajastu) ja lisaks uute tutvussidemete loomine. Laste reaktsioon uute eakaaslaste suhtes on tihti tõrjuv, seda eriti kui käeulatuses on enda vanad semud. Probleemi võib võimendada Teie loo puhul ka see, et laps oma tervisliku seisundi tõttu pidanud tihti lasteaiast puuduma. See kõik on omakorda veelgi raskendanud rühma sulandumist. Mis iganes probleemi põhjus ka poleks, oluline on tegeleda käesoleva olukorraga. Julgustan Teid igati, sarnaselt eelpoolkirjutaja Pillega, arutama probleemi kasvatajaga. Kasvataja teadlik ja oskuslik sekkumine kujundab rühmas õhkkonna, kus lapsel on emotsionaalselt turvaline olla.
