Minu 4,5a neiu kaebab, et teised ei mängi temaga. Lasteaia kasvatajad probleemi ei näe: väidavad, et on rühmas ainus tüdruk keda poisid mängu võtavad. Ka naabritüdruk on samas rühmas. Aga laps ütleb, et lasteaias naabritüdruk ei ole tema sõber vaid mängib teise tüdrukuga ja teda mängu ei võta.
Eks ta ole mul üks emmekas. Liivakastis vaatab enne kah ikka oma tund aega teiste mängu pealt enne kui hakkab teiste lastega suhtlema. Lasteaia kohta kaebab, et tema ei taha sinna minna, teised karjuvad ja temal hakkab pea valutama.
Kasvatajate jutu järgi mängib laps ilusasti (üks asenduskasvataja kiitis, et ta ei ole näinud enne nii ilusasti OMAETTE mängivat last. Aga siis oli ta võõras rühmas.
Arvan, et laps on suhteliselt emmekas, kodus on suur mürgelidis, aga kodust välja ei on kohe ema selja taga kui keegi teda kõnetab. Ainult väga tuttavatega (nii suurte kui väikestega) alustab ta suhtlemist kergelt.
Peres on veel ainult 10 a. vanem vend, kelle sõpradega on neiu suur sõber. Ja vanema naabripoisiga saab hästi läbi. Aga tüdrukutega tekib tõrge.
Kuidas kasvatada suhtlemisvalmidust? Et ta ei laseks ennast nii kergelt kõrvale tõrjuda. Tean, et see on loomuomaduses, ise olin kooli ajal kah üks vaiksekene, nurgaskonutaja (nohik), alles nüüd olen arusaanud, et kui ise ei küsi, siis midagi nii sama sülle ei veere. Ja lihtsalt kõrvalt vaatajaid kiputakse narrima.
-----Arvan, et laps on suhteliselt emmekas, kodus on suur mürgelidis, aga kodust välja ei on kohe ema selja taga kui keegi teda kõnetab. Ainult väga tuttavatega (nii suurte kui väikestega) alustab ta suhtlemist kergelt.-----meil on TÄPSELT sama mure ja minul hakkab kergelt ahastus tekkima. Mida teha?
Olete mures, et Teie laps ei ole nii seltsiv kui tunduvad olevat teised ja kardate, et äkki teda hakatakse tõrjuma. Samas tundub ka, et laps saab väga hästi läbi endast vanemate lastega ja ka omavanuste poistega (ilmselt seetõttu, et kodus on ta vennaga harjunud).
Lapsed on tõesti oma loomult erinevad. Osa lapsi ongi pigem sellised, kes alguses vaatlevad ja siis tegutsevad ja neid võib suur ja lärmakas seltskond sootuks väsitada. Seetõttu ei taha sellised lapsed ka lasteaeda minna, sest ta tõesti ei jaksa nii palju seltskonnas olla. Muidugi ei peaks siis last koju jätma vaid ikka laskma tal omaavanustega koos olla. Hea oleks, kui laps saaks näiteks lasteaiarühmas olles vahel omaette nurgas mängida ja suhtlemisest puhata. Nii väiksed lapsed tunnevad sageli ise, kui väsimus tekib. Nelie tuleb luua võimalus siis veidikeseks eralduda ja puhata. Samuti ei maksa teda sundida teiste lastega kohe mängima, sest ta vajab kohanemiseks aega. See on lihtsalt tema viis suhteid luua.
Kuid see ei tähenda veel, et laps peaks saama tõrjutuks. On hea, kui lapsel oleks ikka teised lapsed ümber ja tal oleks võimalik suhelda. Nii ta õpib kiiremini kohanema ja loomulikult suheldes kasvavad ka oskused. Kui aga tundub, et keegi teeb lapsele liiga, siis tuleks kasuks aktiivne kuulamine. Näiteks: "sa oled kurb, et naabritüdruk sinuga ei mängi", "Sa kardad, et nad ei taha sind mängu võtta. See kohe täitsa hurmutab sind" jne. Kuulates kasvab lapse eneseteadlikus ja seeläbi ka julgus suhelda. Siinkohal tasuks teha lasteaiaga koostööd ja kuulata sealsete kasvatajate tähelepanekuid. Kui tõesti kiusamine aset leiab, siis on see kasvatajate kohus olukorda selgitada.
