|
ritsikas77
Külaline
|
|
Postitatud 01.11.2004 kell 18:56
|
|
Minu 5 a tütreke ei taha viimasel ajal eriti lasteaeda. Olen küsinud kasvatajalt, et milles asi, ka tema ei oska muud vastata, kui et teil ju sündis perre laps, ka tema vajab tähelepanu ja seepärast soovib kodus ehk olla. Lasteaias hakkab ta iga väiksemagi asja peale nutma, ei seltsi eriti lastega, uhkustab mõttetult ja kas kadetseb või annab mõttetult järgi st on nõus liiga paljude teiste soovidega ilma oma soovide saamisega, peaasi, et temaga mängitaks, samas aga...kodus räägib ta, et tahab üksi lasteaias mängida. Kummaline. Ja kodus tuleb ka tihti nutt peale ja oma voodist tahaks kolida ära minu voodisse. Saan aru, et ta vajab tähelepanu, aga miks lasteaias asjad keerulised...
|
|
|
Silja
Külaline
|
|
Postitatud 03.11.2004 kell 20:37
|
|
Meie vanem laps oli 4 kuni väike õde sündis. Samuti läks olukord väga keeruliseks. Esialgu ei saanud nagu arugi midagi, aga siis hakkas vanem laps salatsema ja isegi valetama. Mõtlesin päevade kaupa, mida teha. Nii jube tundus mulle see kui ta jällegi salaja midagi võttis või tegi. Lasteaias tekkisid väikesed probleemid. Jälile sain nii, et ühel päeval ta teatas, et mängisin täna suurematega. Mina vastasin talle selle peale, et see sulle vist küll väga meeldis. Sellele vastuseks ootasin raudselt positiivset kinnitust, sain aga hoopis ebaleva vastuse, et vahel meelidb, aga nüüd ei meeldinud. Nii ootamatu vastuse peale hakkasin siis uurima. Tulid välja igasugused asjad... Pead ta kuidagi rääkima saama. Väikese beebi tulek on raske asi tervele perele. Mulle tundub, et vahel ei pane me lihtsalt neid märke tähele, et suuremal lapsel on raske
|
|
|
Kasvataja
Külaline
|
|
Postitatud 29.03.2005 kell 13:56
|
Olen ise kasvataja, praegu just 5-aastaste laste rühmas ja seetõttu puutun kokku päris palju sarnaste probleemidega. Arvan, et laps, kelle perre sünnib beebi, tunneb end veidi mahajäetuna ja petetuna, kuna tajub, et vanemate armastus ja tähelepanu kuulub nüüd hoopis rohkem pisikesele. Ta peab nüüd hakkama saama palju iseseisvamalt ja õpib uut rolli - olema suur õde või vend. Kohanemine olukorra uudsusega võtab aega.
Arvan, et tuleks kasuks, kui kiire elu kõrval leitakse aega olla ka koos AINULT suurema lapsega, tegeleda teda huvitavate asjadega ja kuulata ära ta mured. Tuleks anda lapsele tagasi ta enesekindlus, et vanemad teda uue lapse sünni tõttu mitte vähem ei armasta. Kindlasti tuleks kaasata teda ema abistamisse, kuid mitte delegeerida talle liiga vastutavaid ja ülejõukäivaid kohustusi. Last tuleks kiita, kui ta on tubli olnud, aga kindlasti mitte ilmaasjata.
Kasvatajana näen, et tihti on pikad päevad lasteaias lapsele liiga väsitavad. Kodus beebiga olev ema võiks näiteks mõne päeva nädalas lapsele lõunast, enne magamist järgi tulla ja siis koos jalutades koju minna. Sest siis laps näeb, et ta on emale väga tähtis. Muidu tundub talle ülekohtune, et miks ema on kogu aeg kodus ja mina pean lasteaias käima. Kui laps saab tagasi oma enesekindluse ja teadmise, et koos uue pereliikmega on tore olla ning beebi ei võta temalt vanemate armastust vähemaks, lihtsalt mingi aeg on ema temaga rohkem hõivatud, siis laabuvad kindlasti ka kõik suhted lasteaias.
Tarkust ja jõudu teile !
|
|
|
kai
Külaline
|
|
Postitatud 05.04.2005 kell 14:30
|
Tere,
Meie perre sündis ka väike poja, kui tütar oli 4 aastane. Nõustun ka sellel teemal kirjutanud lasteaia kasvatajaga, et vanem laps kipub seda tõlgendama mitmeti. Nelja aastane vanusevahe on ju tegelikult päris suur - nooremad lapsed väljendavad oma armukadedust instinktiivselt ja otseselt, vanemad lapsed võivad seda mitmeti üle elada. Olen kuulnud, et mõnes peres lähevad asjad väga libedalt, teises vaevaliselt. Eks ole ka antud juhul kindlasti üks oluline tegur lapse iseloomu eripära. Hoolimata vanemate pingutustest, reageerib laps ikka vastavalt oma meelelaadile. Meie tütar ei käinud lasteaias, seega puudub kogemus sellest, kuidas lasteaialapse stressi vähendada, kuid samas arvan, et lühemad lasteaiapäevad on kindlasti hea soovitus, kuna lapsel on kindlasti vaja uue olukorra sees rohkem osaline olla. Meie peres olid katsikulised-külalised alati väga üllatavalt arvestavad vanema lapsega - tõid koos beebi kingitustega kaasa ka väikse lelu või maiustuse vanemale lapsele ja suhtlesid ka eriliselt vanema lapsega külastuse ajal. Beebi on ju nii väike veel, et tema sellest ei pahanda ja ema sülas ongi temale kõige meeldivam ja turvalisem paik. Ka avameelsed vestlused sellest, et uue beebiga kaasnevad ka emale- isale uued kohustused, ning miks ema on vahest väsinum ja vajab puhkehetke, on omal kohal. Lapsed on analüüsivõimelised ja avatud, kui tunnetavad, et ka neid võetakse antud olukorras partneritena. Meie peres oli lausa naljakas, kui tõsiselt võttis tütar oma vennakesele lasteraamatute ettelugemist venna ärkevelolekuajal. Vennake võis vahel ka nuriseda, kuid Katarina luges talle (väljamõeldud) lugusid ette ja näitas hoolikalt pilte. Vaid üks kord tuli ette, et enesehaletsushetkel palus tütar venna "tagasi viia", kuid selle arutasime me ka läbi Katarina tunnetest lähtuvalt ja sellest, et iga meie pere laps on suur ja hindamatu kingitus, ja meie perekonna liige, ning rääkida lapsele sellest, missugune tita see laps ise oli. Näidata talle koduvideosid ja beebipilte, et tal oleks ka endal samastumisvõimalus. Sellestki peaks rääkima, et titadel on raske harjuda eluga ema kõhust väljas, ja et ka perel on vaja harjuda ja õppida uue olukorraga. Kuid ma kinnitasin talle, et kõik saab korda, vennakene kasvab ja areneb iga päevaga ja varsti on temega juba hoopis huvitavam koos olla. Huvitav, et sarnaselt ühele lapse psühholoogiat käsitlevas artiklis kirjutatule, küsis ka minu tütar minult mitu korda, et kuna ta on esimene, kas siis armastan ma teda rohkem kui tema venda. Hea, et lugesin seda teksti, muidu oleksin hakanud rääkima, et armastan mõlemat võrdselt. Nimelt väitis artikkel, et selline vastus ei rahulda väikelast, pigem tekitab trotsi. Vastasin siis vastavalt artiklile, et ma armastan mõelmat last väga-väga, kuid Katarina ema olen ma olnud 4 aastat kauem, seega olen ma teda 4 aastat kauem amastanud. Ning mitu korda hiljem olen ma pidanud seda üle kordama, sest ikka ja jälle küsib ta seda uuesti, keda ma rohkem armastan. Tundub, et selline vastus rahuldab teda. Samuti toetan ma soovitust, et vanema lapsega tuleb leida aega tegeleda, kas siis lihtsalt käia koos jalutamas, rattaga sõitmas või teha midagi koos isaga või vanavanematega. Samuti nõustun kasvataja soovitusega, et suuremale lapsele ei saa anda liiga suuri kohustusi või vastutusrikast ülesannet beebiga tegelemisel. Tegelemine peab olema ikkagi mänguline ja vastavalt lapse võimetele. Samas mõned emad, keda tunnen, on muutunud suurema lapse suhtes liigselt kartlikuks, "ära võta, ära tee, mine ära tita juurest, jne" see võib olla täiesti alateadlik reaktsioon, mida ema endale ei teadvusta. Selline käitumine võib samuti suuremat last väikse õe-venna suhtes negatiivselt häälestada. Loomulikult siis, kui titast saab juba mängukaaslane, tärkab uus ja entusiastlik huvi. Soovin südamest edu ja kõikidele pereliikmetele palju jõudu-jaksu. Ning vahest, kui ema vajab tunnikest oma ega, seda aega kindlasti võimalikult efektiivselt kasutada, kas jalutuskäiguks, käia kontserdil, vms, et laadida akusid ja ammutada uut energiat. Sest kui emal on võimalus oma stressi maandada, aduvad ka lapsed ja teised pereliikmed, temast evivat rahu ja rõõmu, ning sõnadeta teadmist sellest, et KÕIK SAAB KORDA.
|
|
