Kirjutan, kuna olen veidi mures oma 2,3 aastase poja pärast. Võimalik, et olukord täiesti tavaline lasteaia algusele, aga siiski sooviksin spetsialisti arvamust meie loole.
Laps niisiis 2,3 aastane ja alustas septembri algusest sõimes käimisega. Varem, juba kevadel, oli ta käinud 2 korda nädalas ka päevahoius - ajal, mil olin teise lapse ootel. Ei olnud temaga seal mingit probleemi. seltsis hästi, kasvatajatega said hästi läbi, kõik pissid tegi juba seal potti jne. ta on yldse väga rõõmus laps senini olnud. seepärast lootsingi, et ka la.steaias käimisega läheb ehk asi kenasti. nii ta alguses ju oligi.
Alguses oli lasteaeda minek lõbus ja rõõmus tegevus. vähemalt esimesed 4 päeva. siis tuli esimene nohu ja jäime koju. järgmisest nädalast käisime 2 esimest päeva ja siis kolmanda päeva oli jälle kodus. kõik need päevad, mis ta lasteaeda läks, jäi ta sinna rõõmsal meelel ja innuga. kui järgi läksin, siis oli ka kõik korras. ytles, et kõik läks hästi jne. kui ka teised lapsed kõrval nutsid, siis konstanteeris lihtsalt fakti, et näe nutab ja oligi kõik. ei hakanud kaasa nutma ega midagi.
murdepunkt tuli aga teise nädala viimasel päeval, kui isa läks last yksi lasteaeda viima ning teadmatusest korraks ryhma uksele seisma jäi, et vaadata, kuidas laps seal toimetab. poiss nägi issit ja tekkiski esimene, tahan sylle lause ja nutt. terve järgmise nädala ei saanud enam yhtegi lahkuminekut nii, et laps poleks nutnud. vahet polnud, kas läksin ise , kõik koos või issi eraldi. ikka sama.
oleme kysinud lapse käest, et mis sulle seal ei meeldi. ta on vastanud, et keegi poiss lööb. aga samas on ka vastanud, et seal on kuri onu...seega ei tea kui tõsiselt seda võtta...sest no yhtegi kasvatajaonu pole seal kyll märgata olnud
samas mure tema pärast aina syveneb, sest selle nädala pühapäeva õhtul hakkas ta juba rääkima, kuidas ta lasteaeda minna ei taha ja et ta on seal kurb. ta oskab päris hästi juba enda emotsioonidest teada anda, seega täitsa usun kui ta seda ytleb.
ma tean, et need hommikused lahkuminekud tehakse eelkõige just vanematele etenduseks jne. aga kas see ei näita ehk ebakypsust lasteaeda mineku osas, et ta ka muul ajal räägib, et ta sinna minna ei taha ja et ta kurb on?
lisaks teatas veel eile kasvataja, et meie laps olevat teist last hammustanud. no ka jälle täiesti uus asi tema poolt.
kuigi viimased 2 hommikut on nyyd ilma nututa olnud ja lihtsalt "ei taha jutuga", siis kas see hammustamine ja teistele liiga tegemine on nyyd ehk järgmine sama stressi väljund? kuidas sellest jagu saada?
ehk siis selle pika jutu peale tahaksin kysida, et kas arvestades kõiki neid asjaolusid võiks arvata, et mu laps siiski pole veel valmis lasteaiaks ja ma peaksin teda veel kodus hoida? või on see kõik täiesti normaalne ja ma muretsen yle.
lisainfoks veel niipalju, et olen teise lapsega ise kodune. suure tõenäosusega on ka see yks põhjusi, miks tal vastumeelsus on tekkinud. ta on aru saanud, et emme on vennaga kodus ja tema peab lasteaeda minema. esimesel nädalal ju viisime teda kõik koos ehk siis lahkusime ka kodunt kõik koos. alates sellest kui issi viis, jäime meie noorema lapsega koju.
Lugedes Teie põhjaliku ülevaadet toimunust võib nentida, et lapse reaktsioonid on tõesti mõistetavad. Alguses läheb lasteaeda minek ladusalt, sest lapse jaoks on kõik põnev ja uudne. Õigepea ilmnevad lapse jaoks ka uue kohaga seonduvad ebamugavused teiste laste nügimine, asjade äravõtmine, lärm vms.
Teie loo puhul on oluline ka fakt, et väike õde/vend saab emaga koos kodus olla. Tihti on lugu nende väikeste õdede/vendadega nii, et nad saavad paratamatult ehk rohkem ema füüsilist tähelepanu ja kui lisaks saavad nad veel olla mõnusasti kodus koos emaga päev läbi siis ei pruugi selline ebaõiglus väiksele 2/3 aastasele vanemale lapsele pähe mahtuda.
Kui rääkida lapse psüühilise arengu poole pealt, siis 2 eluaasta on hell periood ärevus emast lahutamise osas on mõnevõrra tugevamalt väljendunud. Mõistagi on siingi individuaalsed erinevused mõned lapsed on tundlikumad kui teised. See on vanus, kus on väga oluline emotsionaalne sidusus ja laps on eriti haavatav. Enamikel juhtudel tuleb sellises olukorras leida kompromiss lapse emotsionaalse sidususe ja vanemate aja/jõudluse vahel.
Lapse vajadus teie lähedusele on praegusel perioodil väga kõrge, võimaluse korral oleks soovitus loomulikult seda maksimaalselt pakkuda. Kuulake lapse SÕNA (teisisõnu kuulake mida laps Teile ütleb), tema tundeväljendusi ja püüdke leida tasakaal lapse kõrgendatud lähedusvajaduse ja oma elukorralduse vahel. Variante on siin mitmeid: nt kui Teie päevarütm ja praegune elukorraldus seda lubavad soovitaks pool päeva sõimes-pool päeva kodus varianti. Orienteeruvalt 2-3 aasta vahel hakkab tõusma lapse huvi ja soov olla omaealistega koos. Teistega suhtlemise vajaduse tekkimisel võiks seda võimalust sõime viimisega järk-järguliselt suurendades pakkuda.
Minu 2,2 aastane polnud valmis, kuigi lasteaed oli väga tore.
Minul ta nii hästi rääkida ei oska, lihtsalt "emme, emme " , nuttis, ootas mind, ei lasnud ennast korridorist ära viia ja ei mänginud.
4 päeva proovisin-lõpetasin.Tema hakkas ju kartma igal pool, et ma jätan teda veel ja veel. Kodus ei lasnud mitte hetkekski mind üksi olla.
Olin koos temaga lasteaias pärast veel 2 nädalat, et see "mahajätmise" tunne seoses lasteaiaga ära ununes.
Sõltub, muidugi lapsest, aga usun, et enamik kaheaastasi ei ole veel lasteaiaks valmis. Seal stress on nende jaoks suur, sellest ka pidevad haigused.
Edu Teile!
(teisisõnu kuulake mida laps Teile ütleb), tema tundeväljendusi ja püüdke leida tasakaal lapse kõrgendatud lähedusvajaduse ja oma elukorralduse vahel. Variante on siin mitmeid: nt kui Teie päevarütm ja praegune elukorraldus seda lubavad soovitaks pool päeva sõimes-pool päeva kodus varianti. Orienteeruvalt 2-3 aasta vahel hakkab tõusma lapse huvi ja soov olla omaealistega koos. Teistega suhtlemise vajaduse tekkimisel võiks seda võimalust sõime viimisega järk-järguliselt suurendades pakkuda.