Tervist,küsiksin teil nõu!
Kuna ise lapsevanemana on tihti raske neutraalseks jääda, siis pöördun teie poole. Minu poja on 3a, ta on õrna hingeline,kes võtab kõike südamesse aga samas väga järjekindel ja hea mängukaaslane, kellele meeldib laste seltskond.
Lasteaias on ta käinud augusti algusest. Esimesel paaril päeval nuttis nats hommikul, kolmandal päeval läks juba hea meelega(ärkas hommikul ülesse ja tahtis kohe aeda minna).Sis oli ndalane haigus,terve aja tahtis aeda minna.Läksime,käis 2 päeva ära ja siis muutus kõik.Hakkas hommikul südantlõhestavalt nutma,oli karjunud tookord 1,5 h järjest. Ning tollest päevast alates ei taha enam aeda minna,iga hommik nutab ja on õnnetu. Vahepeal oli jälle nädal haige ja nüüd uuesti käime ja iga hommik on nutujoru,et ei taha sinna minna. Kasvataja arvab,et muutus toimus kuna mina(ema) viisin lapsel tollel hommikul,enne seda oli isa viinud. Aga ka peale seda viis isa kõigil hommikutel aga laps ikka nuttis.
Nüüd on lugu nii,et hommikuti laps ei nuta enam aga on kurb ja viril kordab ainult et ei taha minna,lasteaias aga ärkab lõunaunest nutuga,kasvataja jutu järgi ei rahune ta maha vaid jonnib edasi niikaua kuni talle järgi minnakse. Üks päev ärkas laps lasteaias lõunaunest ja hakkas emmet nutma, kasvataja viis ta vetsu jonnima kuna ta hakkas öökima(kui ta kua nutab siis hakkab öökima,kodus me ei lase tal iialgi nii kaua nutta),seal vetsus jonnis ta siis niikaua kuni issi järgi läks.
Vot see ei anna minule kui emale rahu,kas on õige viia 3a laps kes nutab ema järgi vetsu jonnima,kas kasvataja ei peaks siis last rahustama,tema peaks ju oskama lapse tähelepau mujale juhtida. Jägmine päev kui lapsele järgi läksin laps jälle jonnis,kasvataja just tõreles temaga ja kui mind märkas,ütles et midagi ei aita ei heaga jutt ega kurjaga jutt.Nii kui poja mind nägi rahunes maha.Kasvatja siis ütles et vähemalt täna magas aga kui ülesse ärkas hakkas kohe emmet jonnima ja jonnis siis kuni ma tulin,seega umbes 1,5 h. Kuna tegu pole sõime rühmaga ja teised lapsed harjunud,kas siis oleks see minu kui lapsevanema poolt palju tahteud,et kasvataja lohutaks ja rahustaks minu lapse maha,suunaks ta täpelepanu mujale. Kui küsin,et kas mu poja kuulub nende laste hulka kelle kohta öeldakse,et pole aiaks loodud,siis kinnitavd kõik3 ühest suust et ei ainult harjumine võtab aega.Et kui päeval mängib,siis ikka rõõmus ja seltsiv ja vaja kohe korrale kutsuda, aga magamise ja sellele järgnev aeg pidi siis jonn olema. Ise aga arvan,et kuna kasvatajad teda ei rausta vaid riidlevad ja vetsu saadavad siis laps juba kardab.Kui ütlesin kasvatajale,et laps sünnist saati kehv magaja olnud ja tihti tahab ka kodus emmet kui ärkab,siis kasvataja soovitas lapsele palderjani tablette anda.Mina aga leian,et see ole õige.
Oeh,ei teagi mida teha,kas reageerin üle kui leian,et kasvataja käitumine pole päris see mida ootaksin.
Muidugi olete mures, kui laps on kurb ja nutab. Samuti ei saa leppida sellega, et lapsel lastakse lihtsalt nutta. Loomulikult vajab laps, kes on õnnetu, toetust ja abi.
Teil on võimalused lapsega olukorra käsitlemiseks ning kasvatajaga rääkimiseks.
Lapsele võiksite öelda, et olete märganud, et viimasel ajal on ta hommikuti lasteaias nutnud ja peale magamist ka. Kuulake, mis ta räägib ja peegeldage tema tundeid. Kui ta eriti midagi ei ütle, sõnastage tema tunded selle järgi, mida tema käitumises tajute, nt: Paistab, et sul on hommikuti raske lasteaeda jääda. Oled kurb. Tahaksid parema meelega kodus olla.
Selgitage, milline teie vajadus on selle taga, et ta lasteaias käib. Ja arutage koos, mis aitaks lasteaias end paremini tunda, kui igatsus peale tuleb (mõni väike asi taskus,mida pigistada või vaadata, emme-issi pilt kapiuksel vm. Andke talle selged teated, mis ajal järgi lähete ja pidage nendest kinni.
Ka hommikuti, kui ta on viril, sõnastage tema tundeid (vt. Th.Gordon "Tark lapsevanem", aktiivne kuulamine) ja vajadusi, pakkuge lähedust. Ja säilitage endas kindlus. Mida enam põete ise, et laps kannatab, seda raskem lapsel, sest ta tajub ka teie ebakindlust, mis tema närust olekut veelgi võimendab.
Kasvatajale öelge, kuidas teie last paremini aidata saab. Mida saaks kasvataja teha, kui laps nutab? Aktsepteerida lapse tundeid ja samuti neid peegeldada: "Sa oled kurb, et issi ära läks." pai teha, kallistada. meenutada, mis ajal issi (emme) järele tuleb ja rääkida, mida toredat lasteaias sel päeval tulemas on. Lapse tunnetele peab ruumi jätma, talle toetust pakkuma, siis läheb ka kurbus üle. Kindlasti pole abi sellest, kui öelda: ära nuta. Paistab, et kasvataja ei ole mõistnud lapse kurbust ja peab seda jonnimiseks. Väljendage oma soove rahulikul, kuid kindlal viisil, mitte pealesuruvalt, kuid selgelt. Näiteks võite öelda, et ei pea õigeks nutva lapse isoleerimist, olete tähele pannud, et see teeb lasteaiaga kohanemise veel raskemaks. Samuti arutage kasvataja ja lapsega, kuidas tulla toime ärkamisjärgse kurbusega. JLisaks tunnete sõnastamiseleja läheduse pakkumisele (pai või kalli) võiks siinkohal küll abi olla ka kella peal näitamisest, millal isa või ema järgi tulevad. Ja kindlasti vajab laps kasvatajalt positiivset tagasisidet päeva lõpus, kui tore oli temaga olla ja ka oma käitumise kohta, kui laps oma kurbusega hakkama saanud. Mitte lihtsalt :"tubli laps", vaid: "Märkasin, et sul oli mitu korda raske ja koduigatsus tuli peale, kuid sa said sellega hakkma ja tegid meiega kõike kaasa. Oli tore päev koos sinuga."
Meelerahu ja enesekindlust! Ja julgust oma lapse ning tema vajaduste arvestamisel
