Vaat selline mure ongi. Laps ei taha enam lasteaeda minna ja kui läheb, siis on kulm kortsus ja suu tagurpidi. Ühesõnaga ei meeldi seal olemine. Mis sii juhtus? Poiss on pea 4aastane, selles vanuses on lemmikmängudeks ju poitsei ja mereröövlid jne. Tagaajamine ja trahvi-tegemine. Kasvataja midagi sellist mängida ei luba, arusaadav, rühmas on lapsi 23 ja ruumi on vähe, tihti saab keegi sellises mängud haiget jne. Mida siis teha? Ei saa ju eeldada, et sellises vanuses lapsed istuksid laua taga ja ainult puslet kokku paneks? Nüüd on igatahes streik, ja minu mõistus hakkab otsa saama, et kuidas edasi. Esimese hooga mõtlesin, et hakkan siis otsima võimalust, kus ta saaks end tühjaks rahmeldada või mis variandid veel on? Ei teagi kuidas alustada...VÕi mida lugeda, et ennast harida sel teemal?
Lapse vastuseis on mõistetav. Paratamatu on see, et mida vanemaks saab laps seda rohkem on soove ja tahtmisi. Samuti tuleb vanuse kasvades teadmine, et ma ei saa alati teha nii nagu mulle meeldib, arvestada tuleb olukorra ja võimalustega.
Lasteaias on omad võimalused füüsiliseks liikumiseks, suuremad on need võimalused õues. Võitlusmängud laste vahel on seda vigastuste rohkemad, mida nõrgem on laste füüsiline areng, koordinatsioon. Vanuse kasvades tekib lisaks paremale koordinatsioonile ka arusaamine, mis on tervisele ohtlik ja mis mitte. Seega väikeste laste (enamasti poiste) jaoks kütkestavad võitlus- ja tagaajamismängud tekitavad lasteaias olukorra kus kasvatajate tähelepanu on koondunud kahele-kolmele lapsele ning ülejäänud rühmalaste tegemiste tähelepanemine on seega oluliselt enam häiritud.
On hea mõte otsida lapsele mingi lisa füüsiline tegevus. Lisaks kasutada ära need võimalused, mis lasteaias on. Lasteaias on muidki tegevust peale puzzle kokkupanemise. Võimalus on ka enda jaoks oluline mäng kanaliseerida sobivamasse vormi. Näiteks mängida tagaajamisi ja röövlimänge väikeste mänguasjadega. Nimetatud rollimängud on sellises vanuses lapsele eakohased ja arendavad.
