Saime tagasiside oma väikest eralasteaiast, kus meie poeg käib, et ta kipub teisi lapsi nügima ja togima, hüppama batuudil teistele selga, teisi kinni hoidma, mänguasjade pärast pahandama....
Oleme nüüd abikaasaga päris õnnetud, sest ei tea, kuidas võiks me teda kodus aidata sedasi, et ta saaks aru, et nii ei tohi teha. Ta on lasteias käinud natuke vähem kui aasta ja on praegu paari teise lapsega kõige vanem seal. Alguses oli natuke häbelik, kuigi minu meelest kohanes kiiresti, nutuga kunagi ei ole maha jäänud. Nüüd on ta täiesti kohanenud ning mõtlesime, et võibolla ka see mängib oma osa. Lisaks pakuks meile huvi, milline on 3-aastase areng, kuidas ta võiks maailma näha. Tunne on nagu oma mina areng oleks temal nüüd alles lahti läinud. Me ei kasuta kodus füüsilist karistamist, löömist, tõukamist vms. Ka püüame me igati vältida karjumist, hästi töötab poja jaoks mõtlemis nurgake. Ma ei näe kodus sellist käitumist nagu lasteaias ja olen sellest nüüd lakkamatult mõelnud. Mida teha? Kuidas aidata last?
Kas teie laps istub palju teleri ees? Kui istub,mida ta vaatab?
Kas ta on ka tutvust teinud arvutimängudega?
Kas see eralasteaia rühm on suur?Äkki ei jätku talle tähelepanu nii palju kui ta vajaks?
Olen 20 aastat lasteaias 2-3 aastaseid lapsi kasvatanud ja tavaliselt esitan kõigepealt endale need küsimused,et aru saada mõne väikse rübliku käitumisest.
Ei istu palju teleka ees, väga vähe vaatab tegelikult. Kui vaatab, siis tavaliselt minuga koos (Lotte, Puhh, Muumid, aga ka vahest neid multikaid, millest ma isegi midagi aru ei saa nagu Digimon jms). Arvutiga ei ole ta tutvunud, rääkimata arvutimängudest. Vahel harva vaatab Jänku-Jussi multikaid.
Rühmas on kuskil 10kond last, ma täpselt isegi ei tea. Mõtlesin, et võibolla ongi põhjus ka sellest, et enne, kui ta oli tagasihoidlikum ja alles alustas aias käimist, jagus talle rohkem tähelepanu. Nüüd on ta nö vana olija ja seetõttu ehk ka ei ole nii tähelepanu keskmes. Aga mida sel puhul teha, andke nõu.
Mõistan, et olete oma poja käitumise pärast mures ja natuke ka segaduses, sest kodus te sellist käitumist pole märganud. Sageli ongi nii, et lapsed käituvad teiste laste hulgas erinevalt kui kodus. 3 aastased on saavutanud juba piisava kehalise arengutaseme ja eriti poisid naudivad kehalisi mänge. Sageli meeldib neile maadlemine, trügimine ja nad ei tee seda mitte pahatahtlikkusest, vaid lihtsalt elavad ennast välja. Ka on poiste hulgas see "kuningas", kes on tugev ja osav. Kehaline tegevus on väga oluline ja ma loodan, et seal lasteaias on poistel võimalus ennast kehaliselt arendada - ronimispuud, jooksmise ja jõukatsumise võimalused.
Et laps on enamuse päevast lasteaias, siis saavad kasvatajad palju mõjutada laste käitumist. Soovitan kasvatajatega rääkida ja küsida neilt arvamust, et mida saaksid nemad teha ja mida nad teilt ootaksid. Kuidas siis lapsega suhelda. Vältige hinnanguid laadis: sa oled ju hea laps ja head nii ei tee või ainult pahad teevad nii. Selle asemel arutage lapsega juhtunut. Küsige lapselt, kuidas lasteaias oli, mis talle meeldis ja mis ei meeldinud. Kui on midagi juhtunud, siis öelge, et kasvataja rääkis mulle, et sa jooksid nii suure hooga teiste sekka, et A kukkus maha. Oletame, et laps vastab:"Jah, sest ma kartsin, et nad hakkavad ilma minuta mängima." Lapse vastust on vaja aktiivselt kuulata. Aktiivne kuulamine on selline suhtlemisviis, mille käigus peegeldatakse kuuldut tagasi või siis lihtsalt kuulatakse vaikselt. Sellest saab lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Andke mina vormis teada, mis teid murelikuks teeb ja kuulake lapse vastuseid aktiivselt, st peegeldage kuuldut tagasi ja ärge andke hinnanguid. Laske lapsel oma arvamust avaldada ja küsige, mida tema arvates tunnevad teised, kui ta neid lükkab või kinni hoiab ja mida ta võiks tulevikus teisiti teha. Püüdke koos leida erinevaid lahendusi,millega asendada senine käitumine. Edule viib tõenäoliselt pidev koostöö kasvatajatega ja edusammude ja tagasilöökide märkamine ja nendest õppimine.
Minul on samasugune probleem. Sain kuidagi viisi lapse lasteaeda ning sealt algasid probleemid mis okeerisid mind hingepõhjani. Mu laps on aktiivne ja seltsiv. Lasteaias muutus ta aga selliseks kes kiusas teisi , lõi jne. (see oli iseloomustus mis väljastati peale seda kui laps oli käinud lasteaias 2 poolikut päeva-selle olid kirjutanud kasvatajad, juhataja ja ka lapsevanemad). Meid ei soovitud enam sinna rühma, sest tagasi võetakse meid vaid psühhiaatri tõendiga. Psühhiaater leidis , et tal on kõne häire ja vajaks väiksemat lasteaia rühma. Loomulikult ei suuda ükski lasteaia kasvataja saada rahuldavalt hakkama 22 lapsega ning kui juurde tuuakse üks laps, kes ei nuta ja heameelega läheb rühma-kuid vajab ka alguses harjumist laste , uue ümbruskonnaga ja veel sellega, et saab olla vaid pool päeva, sest siis tuleb lahkuda. Ütlen ausalt ei oska kohe otsustada, mida edasi teha.
Töötan esimest aastat lasteaiaõpetaja ning olen 3-4 aastaste laste rühmas. Olen selle lükikese ajaga märganud, et mitte üksnes poisid vaid ka tüdrukud löövad ja kaklevad omavahel. Kõige rohkem on seda märgata mänguasjade pärast: see on minu oma; tema võttis minult ära. Suhteliselt raske on märgata, kes selle mänguasjaga parasjagu mängis jah kuna rühmas on kokku 23 last. Seega olen lahendanud olukorrad sellega, et see niinimetatau mänguasi läheb nüüd puhkab natuke ning enne mänguasi ütleb lastele head ega ja kõik lapsed saavad sellele palli teha või kallistada seda ja siis on kõik maha rahunenud ja saavad vaikselt edasi mängida. ja hiljem saavad nad selle mänguasjaga jälle edasi mängida.
See et 3- aastased lapsed omavahel kaklevad on loomulik sest neil on hetkel 3-aastase lapse kriis, kus nad ei soovi eriti omavahel mänguasju jagada ning neil hakkab kujunema koos kaaslastega mängimise oskus.
Töötan esimest aastat lasteaiaõpetaja ning olen 3-4 aastaste laste rühmas. Olen selle lükikese ajaga märganud, et mitte üksnes poisid vaid ka tüdrukud löövad ja kaklevad omavahel. Kõige rohkem on seda märgata mänguasjade pärast: see on minu oma; tema võttis minult ära. Suhteliselt raske on märgata, kes selle mänguasjaga parasjagu mängis jah kuna rühmas on kokku 23 last. Seega olen lahendanud olukorrad sellega, et see niinimetatau mänguasi läheb nüüd puhkab natuke ning enne mänguasi ütleb lastele head ega ja kõik lapsed saavad sellele palli teha või kallistada seda ja siis on kõik maha rahunenud ja saavad vaikselt edasi mängida. ja hiljem saavad nad selle mänguasjaga jälle edasi mängida.
See et 3- aastased lapsed omavahel kaklevad on loomulik sest neil on hetkel 3-aastase lapse kriis, kus nad ei soovi eriti omavahel mänguasju jagada ning neil hakkab kujunema koos kaaslastega mängimise oskus.
