Tere!
Mul on 9-a poeg, kel on kohati raskusi teistega suhtlemisel ja iseseisev olemisel.
Meie pere elukorraldus on sundinud tal 2 aasta jooksul 4 korda klassi/kooli vahetama, kuid see ma arvan (mitmete miinuste kõrval) on teda veidi isegi karastanud. Samas viimane vahetus (üleminek klass vanemate hulka, sest ta intellektuaalne tase oli järgmisele klassile vastav, põhjuseks koolide erinev tase ja seni oli ta ka oma klassis üks vanemaid jne) ajas sotsiaalse kohanemise sassi, varem oli see läinud siiski üsna ladusalt. Talvel tegelesime mitu kuud koos õpetajaga sellega, et ta ei satuks nö klassi peksupoisiks. Kuna uues klassis on valdavalt poisid, siis vaatamata sellele, et enamus neis on ju toredad, siis looduse hundiseadused kehtivad seal ju ikka. Ja nii minu poja ei tahtnud üldse vahepeal kooli minna. Õnneks see olukord lahenes, sest õpetaja sekkus korduvalt ja kevadeks juba tekkisid pojale mõned sõbradki ja kiusajaid oli alles jäänud vaid paar tükki.
Poeg ise on talle tuttavas keskkonnas väga elav ja seltsiv, võõras jällegi äraootav, mitte ise aktiivselt sekkuv. See tähendab ka, et end häälekalt ja jõuliselt kaitsta ta ei oska. Kuigi ta mingil määral ka teeb ja pärast kodus jõutrenni, muutus ka olukord tema jutu järgi paremaks. Ilmselt pole füüsiline agressiivsus see tema loomuses, kuigi kodus on räägitud ju korduvalt, et kui tullakse kallale, siis tuleb kõvasti vastu anda või siis sõnadega hakkama saada (visata mõni nali, mis tähelepanu muule juhiks või siis vastu õiendada).
Selliste probleemidega seoses olen pidanud pojale rääkima korduvalt enda kaitsmisest ja õhutanud teda olema ise agressiivsem, kui teda tullakse kiusama. Tunnen, et ma ei oma tegelikult piisavalt teadmisi, kuidas sellisel puhul teda toetada ja julgustada, väga imelik on rääkida lapsele, et "löö teda siis kõvasti" ja "ütle, et ta ise on nõme" (aga seda olen siis lõpuks peamiselt teinud). Teine variant, et soovitada tal neist eemale hoida (mida olen ka siiski teinud, et ta ise siis ei roniks neid ebasõbralikke tüüpe sorkima) on ka kuidagi autistlik soovitus.
Aga miks ma nüüd keset suve sellest räägin, põhjus on selles, et poeg käis laulupeol esinemas ja mina sõitsin samuti Tallinnasse seda vaatama. Kuna poeg teadis, et olen tegelikult Tallinnas olemas ja teoreetiliselt võiks ta koos minuga sugulaste juures ööbida, siis hakkas ta esimese päeva teises pooles mulle nuttes helistama, et ma ta sealt ära viiksin. Põhjuseks vist peamiselt hirm ööbida kuskil koolimajas koos poistega. Jutu järgi teda sel päeval keegi kiusanud, vaid see oli lihtsalt "memmekus", mis tal siis juhtus. Mina keeldusin teda ära toomast (siis poleks ta rongkäigul saanud osaleda ja ei pidanud õigeks ka teda sealt "ära päästa"). Olen aru saanud, et iga sellise "verstaposti" ületamine viib teda tegelikult edasi, ta näeb, et midagi hirmsat ei juhtunud ja järgmine kord on lihtsam. (Muudest sarnastest näidetest: alles viimasel ajal on ta nõus üksi kodus olema, mis varem oli välistatud.) Nii ta tegi mulle vähemasti 10 nuttes kõne ja mina kinnitasin, et olgu nüüd tubli ja ta saab hakkama. Ilmselt, kui tal oleks mõned talle meeldivad sõbrad terve päev koos temaga olnud, siis poleks asi nii hull olnud. Aga kes tahabki mingi vesistava tüübiga koos ringi joosta?
Lõpuks sai ta ööseks samas koolis ööbivate ja meie heade peretuttavatest õpetajate toas ööbida, see variant rahustas ta lõpuks maha. Järgmisel päeval oli kõik enam vähem, kuni mul siis õnnestus õhtul (osaliselt) näha ühte situatsiooni, kus paar klassivenda tulid teda nokkima ja lõpuks ka tou ära andsid. Ju nad ei saanud päris aru, et mina sealsamas lähedal olen. Kuna ma nägin ainult selle olukorra algust ja siis pidin õpetajaga suhtlema ning seejärel juba nägin oma nutvat poega, siis mõjus see kõik väga häirivalt. Poeg süüdistas, et ma talle appi ei tulnud (mida ma õigeks ei oleks ka pidanud, ema ei käi teda ju koolis päästmas, kuigi kui oleksin päris seda löömist pealt näinud, siis oleks ikka läinud ka) ja mina sain aru, et poeg nuttis rohkem ka seepärast, et mina sealsamas olin. Muidu on ta kinnitanud, et ta ikka hoiab hambad ristis selle kaklustenutu tagasi.
Viimase aasta on poja isa pidanud töökohustuste tõttu olema eemal ja mina lastega tegelenud, seetõttu olen end eriti abitult kogu selles olukorras tundud - tahaks ju väga poega aidata, kuid ühest peast jääb väheks. Samas see asi, millega olen seni lihtsalt leppinud, et ta keeldub üksi jäämast, sest tal on erinevad hirmud, on hetkel põimunud selle koolikiusamise teemaga. Et ta ikkagi ei suuda neid hirme (temaga või ülejäänud perekonnaga juhtub midagi ja ta ei tohi meist eralduda) alla suruda. Soovitasin talle, et ta mõtleks mingi "mantra" välja a la "kõik on korras, midagi halba ei saa juhtuda" jne, et ta siis kasutaks seda, kui hirm peale tuleb. Ja tegelikult on ta viimase aasta jooksul iseseisvunud ka: käib üksi poes näiteks ja on suurel vajadusel ka õega(2a) kahekesi kodus. Kahjuks pole tal ühtegi lähiümbruses elavat sõpra, kellega kooliväliselt suhelda. Eks see kõik mõjutab.
Minu kõige suurem küsimus ongi, et kuidas peaksin mina käituma ja mida talle rääkima?
Saan aru, et olete hooliv ema ja tahate oma lapsele parimat. Kirjast selgub, et senitehtu on olnud positiivse mõjuga- laps on iseseisvam ja suudab rohkem teha- ometi on veel arenguruumi, et ta oleks veelgi julgem ja saaks oma hirmudest üle. Küsite, et kuidas peaksite käituma ja mida rääkima? Jätkake julgustamist, nagu seni! Hea oleks siiski meeles pidada, et kehtivad saladuslikud mõjud ema ja lapse käitumise vahel. Kui ema räägib lapsele, et sa saad hakkama, aga ise kardab, et laps ei saa, siis lapsele mõjub ema hirm rohkem, kui julgustavad sõnad. Siit minu küsimus teile:" Kas te usute südames, te teie laps on kaitstud ja saab kõigi olukordadega hakkama või kardate, et äkki ei saa. Püüdke leida endast see vastus ja kui see pole "jah, ma olen veendunud, et ta saab hakkama", siis meenutage neid olukordi, kus laps sai toime ja võib olla isegi üllatas teid sellega. Jõudke moel või teisel selleni, et usute, et teie poeg saab hakkama. See teie veendumus jõuab ~90% ulatuses pojani ja aitab tal ennast julgemini tunda. Jutt sai pisut keeruline, aga loodetavasti saate aru, et oluline on ka teie enda sisemine veendumus lapse toimetuleku kohta.
Hirmudega on üldse keerulised lood. Need on väga süvapsühholoogilised nähtused ja mõistusega on hirmust ülesaamine väga raske. Üks võimalus last aidata, on teda aktiivselt kuulata ja tema tundeid tagasi peegeldada. See on hea meetod aidata lapsel oma hirme väljendada ja ka ise nendest paremini aru saada. Oletame, et probleemiks on üksi poodi minek. Oletame, et laps ütleb, et ma ei taha sinna minna, sest teel võivad suuremad poisid vastu tulla. Siis peegeldate lapsele tagasi, mida kuulsite ja milliseid tundeid laps väljendas. Nt selles näites:" Sa kardad, et suuremad poisid võivad olla sulle ohtlikud." Laps võib siis vastata:" Jah, sest ma olen kuulnud, et mõnelt on raha ära võetud." Teie: " Sa kardad, et keegi võtab sinult jõuga raha ära." Sellisel viisil saab laps ka ise oma tunnetest paremini aru ja lisaks sellele tekitab selline kuulamine lapses tunde, et minu jutt on tähtis ja teine inimene ( siin siis teie) püüab minust igati aru saada. Kuulamise kohta saate rohkem lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
Kui teie jutud ja käitumine olukorda ei muuda, siis otsige abi psühholoogilt. Töö hirmudega on sageli keeruline ja nõuab päris palju aega. Lapsele oleks see siiski suur kergendus, sest usun, et koos hirmudega on hirmus elada. Julgust hirmudega võitlemisel ja usku, et "ükskord me oleme julged niikuinii!!"
Suur tänu, väga hea nõuanne!
Nüüd olen veel teada saanud, et tal on veel päris suur kogus teisi suhteliselt irratsionaalseid suuri hirme. Püüame nendega tegeleda.
