Poeg käib II klassis. Igasugune huvi kooli vastu on kadunud. Rõõmsameelsest lapsest, kes läks suure õhinaga kooli, on saanud närviline koolivihkaja. Laps ütleb, et kõik klassikaaslased, peale ühe, kiusavad ja nimetavad teda paksuks. Kusjuures, poiss ei ole tegelikult paks, on selline suurt kasvu ja pehmeke, ehkki käib 3 x nädalas ujumistrennis. Kuidas käituda, laps on hakanud juba kasutama väljendeid "tahan, et mind olemas ei oleks" jne. Olen tõsises mures. Mida teha? Kas rääkida klassijuhatajaga? Teiste vanematega?
Julgustan Teid igati arutama probleemi klassijuhatajaga. Enne klassijuhatajaga rääkimist võiks täpsustada noormehega vestluses: millistest olukordades täpsemalt kiusamine aset leiab, kuidas kiusatakse (füüsiline, verbaalne), kuidas tema nendes situatsioonides käitub. II klassis on tavaliselt õpetaja mõjuvõim ja autoriteet lastele väga kordaminev (vanemates klassides joondutakse juba rohkem klassisisestest arvamusliidritest). Seega klassijuhataja teadlik ja oskuslik sekkumine kiusamisse võib omada vägagi positiivset efekti.
igas probleemis on kaks poolt, töötan lasteaias ja näen eriti selgelt miks üks laps on tõrjutud ja teised mitte. tavaliselt on tõrjutu käitumises midagi mis tundub teistele lastele normaalsest erinev. kõige lihtsam on täiskasvanul tähele panna kui tegemist on füüsiliselt nähtava erinevusega- mustad riided, halb lõhn, füüsiline puue. kuid on ka omadusi mida kergelt ei märka. need on lapse isikuse omadused- kergesti ärrituv, laseb end teiste ütlustest kergesti mõjutada, raskused suhtlemisel jms.
klassijuhataja näeb ainult seda mis toimub tunnis- aga tõeline terror leiab aset siis kui õpetajat pole silmapiiril.
kindlasti tuleb korrale kutsuda need kõige suuremad kiusajad. vaja on lapselt küsida kes millal, millses situatsioonis mida ütles. RÄÄKIDA TULEB ISIKLKULT LASTE VANEMATEGA! kaasates sinna ka klassiõpetaja.
teise klassi laps on veel üsna abitu lahendama ise sellist probleemi. lapsega tuleb väga palju vestelda- pakkuda talle erinevaid käitumismudeleid rasketes situatsioonides.
