Laps käib lasteaias juba pool aastat nüüdseks ja talle meeldib seal, aga ta ei räägi mulle sellest midagi ei head ega halba. Olen küsinud kuidas läks, mis tegid, mis söid, kellega mängisid jne Igale asjale saan vastuseks, et ei teinud midagi, ei söönud midagi, kedagi polnud lasteaias. Leian, et laps võiks muljetada ja rääkida-suhelda. Lasteaias pidi laps olema rõõmsameelne ja tubli. Kuidas teda kodus rääkima innustada?
Mul oli oma lapsega umbes sama asi. Ta oli nelja aastane kui lasteaias käima hakkas ja samuti ei suutnud ma temalt mingitki infot kätte saada - kuidas tal läheb, millised on kasvatajad ja teised lapsed jne. Emana ikka ju muretsed ja tahad teada. Poiss ütles vaid, et meeldib ja kui midagi täpsemat küsisin, vastas, et ei mäleta. Ja nii kogu aeg. Et laps oli rõõmsameelne ja ei tundunud mingeid probleeme olevat, jätsin ta rahule.
Sel sügisel läheb ta juba kooli ja on praeguseks ka tunduvalt rohkem rääkima hakanud oma asjadest.
Ma arvan, et kui kõik paistab korras olevat, siis pole mõtet last pinnida - las ta siis olla. Küll suuremana räägib.
Aga kui tema käitumisest võib välja lugeda midagi sellist, nagu tal oleks muresid, eks siis peab küll välja uurima mis temaga toimub. Ja seda saakb ju ka nii teha, et uurida nt. kasvatajate ja teiste laste käest. Ja kui on juba mingitki infot nii kogutud, on vast oma last ka kergem rääkima saada.
3-aastased ei oska sageli küsimustele jutukalt vastata, Lisaks on neile omane eitada kõike. Nii tundub, et teeb ka Teie laps. See on arenguline iseärasus ja mõne aja jooksul peaks mööduma. Kui aga on mure, et kas lasteaias on kõik korras, siis tasub rääkida kasvatajaga.
Võib ju proovida ka aktiivset kuulamist. See tähendab siis lapse tunnete peegeldamist. Näiteks kui laps tuleb lasteaiast rahuloleva näoga, siis öelda Sul oli täna vist tore päev, Tundub, et sa oled päevaga rahul jm. Sellistele lausetele on lastel isegi kergem reageerida, kui küsimustele, kuid ka siit võib tulla eitamist
Aktiivne kuulamine toimib samuti kurbade või halbade asjade puhul. Kui laps tuleb õnnetuna lasteaiast koju, siis on tal küsimusele Mis juhtus? raske vastata. Ta ei pruugi veel osata ennast analüüsida ja tundeid või mõtteid nimetada. Aktiivselt kuulates aitab vanem lapsel enda sees toimuvat sõnadesse panna. Näiteks võiks öelda Sa oled kurb, Ma näen, et midagi on juhtunud ja hea meelega kuulan sind jm.
Lähemalt soovitan aktiivse kuulamise kohta lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem"
