Tütar käib viiendas klassis. Koolis on kehalise kasvatuse tunnis vaja teha rööbaspuu harjutust. Aga tütar kardab ronimist ja pea alaspidi rippumist. Aga harjutus on hinde peale. Kui ta seda ei tee ta saab kahe. Mida teha? Kas minna tütrega kuskile turnima, et ta hirmust üle saaks? Kui ma õpetajaga räägin, siis teised õpilased hakkavad teda memmekaks pidama?
Ronimise ja kõrguse hirmud on tõesti ebameeldivad, kuid nendest ülesaamine võiks toimuda ikka koos õpetajaga. Võib olla pole õpetaja arugi saanud, et laps kardab. Vahel võib sellest tulla arusaamatus, sest õpetaja võib lapse keeldumist harjutust teha pidada viitsimatuseks või siis trotsiks. Sellepärast tuleks õpetajaga ikka rääkida.
Koolis on võimalik õpetajaga rääkida ka nii, et lapsed teada ei saa. Näiteks otsida õpetaja üles telefoni teel või e-mailitsi. Võib ka peale tunde koolist läbi astuda. Olen ikka soovitanud õpetajale ka otse rääkida kartusest, et lapsed hakkavad narrima ja paluda, et õpetaja selles suhtes tähelepanelik oleks.
Ta on öelnud, enne harjutust õpetajale, et ta ei julge, aga õpetaja ütleb ükskõikselt, et võta jänes põuest ära ja peab ikka seda tegema. Ta ei ole klassis ainuke, kes ei tunne end kõrgel peaalaspidi rippudes mugavalt.
Tere taas!
Ega siis vist jäägi muud üle, kui ikka õpetajaga rääkida ja olukorda selgitada. Klaassijuhatajaga rääkimisest võib ka kasu olla, aga see ei ole siis enam nii otsene kontakt ja osa infost võib enne kehalise kasvatuse õpetajani jõudmist kaduma minna.
