Nimelt läks minu tütar sel sügisel 1. klassi. Alguses polnud probleemi kuna käisime ise lapsel koolis järgi, et ta harjuks kõige enne kooliga ja oma klassikaaslastega aga tegin vist valest, sest meil oli kindel plaan, et laps hakkab koju tulema lõunase bussiga. Bussi pela tulemisega nagu probleemi ei ole aga just see kui peab peale tunde paariks tunniks pikapäevarühma minema. Iga õhtu on meil nutt lahti, et ma ei taha minna jne. Küll oleme sellest rääkinud mis ei meeldi ja kas keegi kiusab. Oleme teda ka kiitnud kui ta on tublisti hakkama saanud isegi tema õpetajaga oleme rääkinud sel teemal, sest tal on vahel ka koolis nutt peale tulnud. Siis oleme proovinud teda motiveerida. Suurim soov on tal saada oma telefon ,nii me siis ütlesimegi, et kui oled tubli siis ehk jõuluvana ka toob. Aga mingit abi sellest pole olnud jätkab samas vaimus. Ei tea kus oleme selle vea teinud??
Tere Kati!
Teie kirja lugedes tahaks lisaks küsida, millal laps nutusemaks muutus? Kas nuttu oli enne pikka päeva jäämist ka?
Esimene klass on enamikele lastele keeruline aeg. Peab kohanema nii mitmete asjadega. Siis võib ka juhtuda, et laps on koolis nutusem ja ei taha muutusi. Pikapäevarühma jäämine võib olla üks muutus, millega laps peab veidi kauem kohanema.
Juhul, kui asi on kohanemises, siis saab õpetaja väga palju ära teha, et last julgustada ja meelitada. Leppige õpetajaga kokku, et ta pööraks lapsele pikapäevarühmas alguses veidi rohkem tähelepanu. Küllap juba õpetaja teab, kuidas seda teha
Kui laps õhtul aga nutab ja on ärev, siis tema rahustamiseks on hea kasutada aktiivset kuulamist ehk siis "peegeldada" lihtsalt lapsele tema tundeid. Näiteks"Sa karda kooli jääda", "Sa muretsed", "Sa oled kurb". Ei ole vaja hakata küsitlema ega seletama, miks laps peaks pikka päeva jääma. Rahunemisest võib piisata vaid sellest, kui annate märku, et saate lapse tunnetest aru.
Võimalik on ka see, et pikas päevas on lapsi, kes on teistest klassidest või siis on seal midagi ehmatavat juhtunud (piisab ka pisikesest asjast, mis ei ole läinud nii nagu laps on oodanud- näiteks ei olnud lapse kohale jõudes kedagi klassis jne). Neid asju saab selgitada, kui pikapäeva õpetajaga rääkida.
Ma ise kahtlustaks veel seda kiusamist ikkagi. Kuigi minu kooliskäimisest on juba 25a möödas ja kindlasti on asi sellest ajast palju muutunud, siis meil käis põhikiusamine just pikapäevarühmas, kus õpetaja käis pidevalt kas õpetajate toas omi asju ajamas või kuskil kohvitamas ja lapsed olid omapead. Nii said kraaklejad rahus kiusata. Põhimõtteliselt oli paar ülbikut, kes hoidsid tervet ülejäänud pikapäevarühma hirmu all. Juba tol ajal mõnda last konkreetselt peksti, vaevalt need lapsed tänapäeval leebemaks on muutunud. Ükski täiskasvanu ei saanud sellest kunagi teada.
Nuttu jätkub nii õhtuks kui ka hommikuks. Kurb on vaadata kui laps läheb punaste silmadega kooli ja koju tuleb samuti. Aga ma arvan siiski, et kiusamisega tegu olla ei saa, kuna ta on selline emalõvi, kes kaitseb ise oma sõpru koolis. Sellepärast panebki mind imestama see, et miks ta ise nii väga kardab!!!!
Soovitan leida moni tuttav keda laps ei tunneks ara....et see tuttav laheks ja luuraks^vaataks mis seal toimub, peale koolitunde.
Kuidas laps peale kooli koju tuleb ja saab......kas kellegagi koos voi toesti mingite kiusajatega.
Ise naen linnas kull kogu aeg et peale kooli rebitakse, lukatake, kiusatakse, loobitakse teiste asju ..ka autoteel.
Seega oleks tuttav luuraja vaga hea....sest siis naeks mis laps teeb, opetaja on klassis ...........
JOUDU ! Nii kahju su tytrest, aitaks teid ise kui tunneks teid.
aga ei kõla ju loogiliselt, et ise on lõvi ja kardab nii, et nutab õhtuti ja hommikuti? Ma oleks ka täitsa mures ausaltöelda. Sa ikka tead, et need julged pealehakkajad ja teiste eest väljaastujad jäävadki alati ette kraakadele? Halli hiirekest ei märka nurgas keegi ja tema jäetakse rahule..
Jah eks ta paraku nii ole!!! Olen nüüd pikka aega mõelnud ja mul tuli meelde see kui tüdrukuga u. 2 aastaselt pikalt haiglas olime. Siis ei näinud ta peale oma issi ühtegi teist meesterahvast. Kui me haiglast lõpuks koju saime siis oh seda hirmu ja võõrastamist (just mehi)!!! Siit arvan, et kas ei või olla ka pikaspäevas hirm just poiste ees, et see on juba kuidagi alateadvuses!!! Ja tema jutust nagu on ka selgunud, et ta pelgab just suuremaid poisse!!! Väidetavalt ei tee nemad aga temast väljagi! Oh jah eks ta üks pudru ja kapsad ole!!
