teadsin juba ammu, et poisile 13 koolis väga ei meeldi. ta hoiab omaette, õppimisega on kõik hästi, kuid millegipärast ei ole tal väga palju sõpru. kasvatan teda juba väiksest peale üksinda. Nüüd käisime maal ja seal hakkas ta äkki rääkima, et ei taha üldse mõeldagi, et peab kooli minema. veensin siis teda rääkima. alguses ütles ta, et ei räägi, et ma lähen nagunii õpetaja juurde. pika veenmise peale, siis ta ikka rääkis. et poisid nagu narrivad ja tõugivad ja eriti üks poiss, kes on kamba ninamees ja et tal on nii hea olla kui seda ninameest koolis ei ole. minu süda tõmbus lausa valust kokku. mida ma peaksin küll tegema, kas riskima lapse usaldusega ja rääkima direktori ja õpetajaga. kakelda ta ka ei oska, ehk peaks õpetama
Räägi poisiga ja aruta, mis ta seal koolis siis teeb. Kas tema võiks midagi teismoodi teha, et teised teda vähem kiusaks (seda mitte süüdistusena, et ta on midagi valesti teinud!!!), julgusta teda ja ole toeks. Kui asi ikka lausa vägivallani läheb koolis, siis tuleks sellest kindlasti ka õpetajate ja direktoriga rääkida. Seda poisi teadmisel, mitte mingil juhul seljataga. Muidu on usaldusega ühelpool. Samas praegu on vaheaeg ja suurt midagi selles mõttes teha ei saa.
Mina mäletan omal ajal, et 4-5 klassis kiusati neid, kes olid natuke tagasihoidlikumad ja koolis edukamad. Keda tembeldati prillipapaks ja keda nohikuks, kes oli paksmagu jne. Mingil juhul ei ole see õigustatud, kuid paratamatult puutume sellega igapäev ju kokku. Lapsed on sageli õelad, seda peamiselt teadmatusest ja oma eakaaslaste mõjudest tulenevalt. Neile teevad roppused pigem nalja, sageli ei tea nad, mida osad sõnad tähendavad jne. Ma arvan, et kõige olulisem on olla oma lapsele toeks, et tal oleks alati võimalus kellele tulla rääkima. Lapse enesehinnang võib sellise kiusamisega saada muidu päris suure hoobi.
Kui juba suvel on hirm kooli ees, siis tuleb asjasse tõsiselt suhtuda. Ütlete, et poiss hoiab omaette ja ei sõbrune eriti. Sellised lapsed satuvad tihti teiste kiusamise objektiks. Nüüd oleks hea, kui saaks lapsele õpetada teistsugust käitumist (iseloomu ja isiksust muuta ei saa), enesekehtestamist. Lisaks oleks hea tõsta poja enesehinnangut, rääkides sellest, mida ta hästi teeb või oskab. Võib olla peaks ikka enne kooli otsima abi spetsialistilt - psühholoogilt. Tema oskab paremini uusi suhtlemis- ja käitumisvõtteid õpetada ja ka poisi enesehinnangut tõsta. Juhul kui jääte kooli ootama ja vaatama, et mis saab, siis kindlasti ärge poja loata kooli õpetaja juurde minge. Kui koolis on psühholoog, siis kindlasti pöörduge tema poole. Oluline on , et inimene, kellelt abi otsite, läheks asjaga nii kaugele, et kiusamine tõesti lõpeb. Halb on kui koolis võetakse asja vaid "linnukese" kirja saamise tasemel. Oli probleem, rääkisin ja nüüd on minu osa tehtud. Siis kiusamine jätkub varjatumalt ja peenemalt ja tekitab lapses tunde, et abi pole kuskilt loota. Hea oleks, kui laps leiaks veel kellegi usaldusisikuks peale Teie. Teile on tal raske oma probleemidest rääkida, sest ta armastab Teid ja ei taha Teile oma probleemidega hingevalu teha. Parim oleks praegu asjad läbi arutada ja võtta mingi otsus vastu. Kas siis augustis psühholoogi juurde või midagi muud ja otsustada, et praeguseks paneme asja kõrvale ja hakkame sellega tegelema sellest ja sellest kuupäevast. Muidu praete terve suve mõlemad selle probleemi küüsis. Otsustage asi ja puhake!
Isegi kui eneshinnangut tõstetakse võib sellest vähe kasu olla. Kiusajad ei muutu ju ikkagi ja võib tihti ka nii juhtuda ,et kiusajate ees muutub ta taas nõrgaks. Samuti ei ole kindel kas ta leiab endale sellest mingit abi, sest tavaliselt on abi see kui midagi muutub.
Kuigi esimene asi mida teha saab, oleks ikkagi rääkida nagu eelpool öeldi.
