niisiis- kevadel võtsime vastu otsuse, et meie talvel 7 saav tütar läheb 7selt kooli. sest tollel hetkel tundus see õige. nüüd , löönud kampa sama vana plikaga ja kolmas tüdruk ka veel ligi, on nad parajad ülbikud- ei suhtle teistega- ignoreerivad või lalisevad niisama. kui sõbrannad puuduvad, siis ollakse üksi , sest teised on " nii igavad". pannakse poisse paika.ühesõnaga-"boooooooring" nagu üks sõbrannake õhkas, kui temaga rääkisin.
kui olen lapsega rääkinu, siis ta ütlebki, et teised igavad ja ta ei taha ja ei viitsi nendega tegemist teha.muidu kõik kolm rühmas popid ja nende seltskond hinnatud ja otsitud. kaks neist(minu plika ka) edasipüüdlikud, targad, tublid.
kardan, et sellise käitumisega teevad teistele liiga . ja et järgmine aasta koolis võib kukkumine valus olla. sest keegi teine rühmast klassi ei tule.
ja muidu ka nõme olukord(minu plikake on see kõige ülbem neist, kusjuures ja ma ei oska midagi ette ka võtta).
Kirja lugedes tekkis küsimus, et mida te ülbamise all mõtlete. Kas seda, et nad teistega ei suhtle või veel midagi. Lapsed on uudishimulikud ja tahavad kogu aeg midagi uut kogeda - teada saada. See on neile väga vajalik, et eluga hakkama saada, sest kui palju on vaja õppida, et maailmast aru saada. Seega, kui midagi uut ei tule, siis on igav ja sellega ei taheta tegelda. Meie, täiskasvanud, ei saa sageli sellest aru ja nõuame lastelt tegevusi, mis neile igavad tunduvad. Ka teised lapsed, kellega mängimine ei too midagi uut kaasa, lükatakse kõrvale. See on üks võimalus. Teiseks tuleb arvestada sellega, et laps käitub täiskasvanuid matkides. Kui lapsesse suhtutakse lugupidavalt, siis suhtub ka tema teistesse sedasi. Kas kodus on laps teiega võrdne, kas küsite temalt arvamusi, kas suhtute tema tegemistesse lugupidamisega? Mõelge, kas sellist sõnakasutust, nagu kirjas on (minu plikake) meeldiks teile enda kohta lugeda. Millist suhtumist te siit leiate? Pöörake tähelepanu oma igapäevasele sõnakasutusele. Sageli väljendame end harjumuspäraselt ja ei mõtle üldse, milliseid suhtumisi see edasi annab. Laps, kes sellist kõnet kuuleb, arvab, et see on igati normaalne ja suhtleb ka teiste lastega nii. Meil tasub meeles pidada, et lapsed matkivad meid ja võtavad meie hoiakud üle ~60% ulatuses. Seega on nad üsna oma vanemate moodi ja kui vanemad oma käitumist - suhtumist muudavad, siis muutuvad tõenäoliselt ka lapsed. Püüdke ennast ( või abikaasat ja teisi lähedasi)kõrvalt vaadata, et selgitada välja võimalikud suhtlemisviisid, mida laps võib valesti tõlgendada ja matkida. Vestelge oma lapsega rahulikult, püüdke leida, mis teda huvitab ja mida ta teha tahaks. Väljendage ka oma rahulolematust tema käitumise suhtes. Seda tehke läbi mina teate. Sellises teates on tavaliselt kolm osa: lapse käitumise kirjeldus, teie tunne ja tema käitumise mõju teile. Näitena siia:" Kui sa teistesse lastesse halvasti suhtud, siis ma olen kurb ( teie tegelik tunne võib olla midagi muud ja siis ütlete ikka oma tunde), sest kardan, et koolis ei leia sa sõpru ja siis on sul koolis halb olla." Lapsega suhtlemisest ja mina teadetest saab lähemalt lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem".
