Poeg läks I klassi. Ta on suht rahutu loomuga - aktiivne tegutseja ja teistega eriti ei arvesta. Viimastel päevadel näen, et võimas viha on ta sees - taob jalaga uksepiita, loobib päikseprille vastu seina, karjub. Tean, et viha peab saama vabastada, ei tohi endasse koguda. Olen kannatlik olnud, aga minu arust see viha kasvab. Mida teha? Kas on mõni hea raamat kooliga kohanemise kohta, mida lugeda? Gordoni perekoolis käisin, aga ise praegu lahendust ei näe.
Kui seitsmeselt laps teistega ei arvesta, siis on vanemad küll tööluusi teinud ja see ON karuteene.
kooliküps laps ongi laps, kes on valmis iga päev lahendama õpetajate poolt antud ülesandeid ja arvestama teiste inimestega enda ümber.
Nüüd on talle esimest korda elus raamid-reeglid ette seatud ja loomulikult see situatsioon vangistab teda! kadedaks teeb teda ka see, et teised klassis oskavad suurepäraselt reeglite järgi käituda!
Ilmselt tal on raske ka mõnigi sõber endale leida.
Talle sobiks roll "olen tsempion sõbralikkuses, ma suudan TEGELIKULT olla kõige viisakam poiss klassis"
"Usun, et sul oleks käkitegu olla teistest poistest kõige viisakam"
Sellised "väljaelamised" on hüsteeriad, mille puhul poleks rahusti paha mõte. Närvisüsteem vajab ravi. Pois näeb vist uneski seda vastikut koolikorda.
Tuleb leida autoriteet, kelle sõna poiss ka kuulama hakkab.
Kaidi, tore, et olete perekoolis käinud, sest nüüd on tarvis neid oskusi rakendada. Kellel on probleem? Lapsel. Abistav oskus on aktiivne e peegeldav kuulamine. Kasutage seda, võtke aega lapse jaoks ja kuulake teda. Ma ei saanud kirjast aru, kuidas olete reageerinud, kui laps oma viha väljendab. Kui näete teda jalaga uksi tagumas, siis peegeldage, nt nii:"Sa pead küll väga vihane olema, et sedasi jalaga ust lööd." Kui laps vastab jaatavalt , siis tehke ettepanek koolist rääkimiseks. Jätke kõik muud tegevused ja püüdke mõista, mis on see, mis lapsele koolis probleeme tekitab. Kui perekoolis õpitu on meelest läinud, siis kasutage raamatut "Tark lapsevanem" ja oma vihikut - konspekti. Kui siiski tunnete, et oma tarkusest jääb väheks, võtke kontakti psühholoogiga. Kui lapse koolis on psühholoog, siis kindlasti temaga, muidu haiglate või nõustamiskeskuste psühholoogiga. Mida kiiremini olukord laabub, seda vähem laps kannatab.
ja see ON karuteene.