Eks ta iga sügis ole vist nii, et igal emal on oma lasteaia mure... või siis ka rõõm.
Ja kuna jagatud mure on ainult pool muret, siis ma hea meelega jagaks ja kui keegi oskab nõu anda, siis ma oleks äärmiselt tänulik.
Olen oma 1.a10 kuud tütrega käinud sünnist saati nii võimlemas, ujumas või laulmas. Minu arust on ta hästi seltsiv, rõõmus ja julge laps. Kui ma siis sellel sügisel teda sõime panema hakkasin, ütlesin kõik, kes teda tunnevad, et sul ei tule temaga küll probleeme...
esimene kord kui ta kolmandal päeval tunniks sinna üksinda jätsin, leidsin ma õuest nutva lapse ja kasvataja ütles, et keegi oli temalt seal mütsi kiskunud ja siis ta oli nutma hakanud ja ennast lohutada ei lasknud....
Järgmistel päevadel oli teine kasvataja. kes juba peale hommikusööki ütles, et ma võin ta sinna üksi jätta. Tagasi tulles leidsin rõõmas ja isukalt sööva lapse lõunalaua tagant. Kasvataja veel kiitis last, et nii tubli ja ei nuta siin midagi ... ja kui nutab, siis laseb ilusti lohutada ja mängib edasi.
Lasteaeda minekuga ei ole mingit muret ja sinna jääb ta ilma igasuguse nututa ega näita ka muud moodi välja, et ta ei tahaks ... ja nii käis ta siis rõõmsalt nädal aega ja samal ajal oli tööl üks ja sama kasvataja...
Täna hommikul oli siis jälle see kasvataja,kellega ta nuttis ja kes juba ukselt ütles, et ahh sina oled see laps, keda puutuda ei tohi. Kuna laps ise rõõmsalt juba puzzlede juurde jooksis, siis lubasin mina lihtsalt talle lõunaajal järgi tulla nagu iga päev.
Kohale jõudes leidsin koridorist pesuväel nutva lapse! Kasvatajat nägin ainult läbi magamisruumi akna, kes näitas, et paluks meil vaikselt võtta, sest osad juba lähevad magama ja söögitädi ütles ainult, et ei lasknud kedagi endale ligi ja nutab juba ammu... õuest tulles, aga tema ei tea mis seal juhtus kuna tema oli toas...
Pärast garderoobis üks vanaema ütles, et ta nuttis juba õues tükk aega ja keegi ei teinud tast seal välja....
Mind nähes rahunes ta ilusti maha ja näitas kuidas ta kõik pissi oli esimest korda lasteaias potti teinud ja sõi koos minuga veel suure taldrikutäie suppi.
Hommikul lasteaeda tulles oli üks teine nuttev laps majandusjuhataja süles, mitte kasvataja....
Lisaks esimene kord, kui ma ta nutvana sealt eest leidsin, siis see kasvataja keelas mul last süles hoida, et neil siis pidavat olema raske teda harjutada...
Minu mure ongi nüüd järgmine...
Niimoodi nutvat last olen mina tema elu jooksul näinud ainult 2 korda ja need mõlemad korrad on olnud lasteaias, selle kasvatajaga koos olles.
Ja mida siis nüüd teha?
1. Võtta laps üldse lasteaiast ära ja tõdeda endale, et minu arust on ta liiga noor ja ma traumeerin teda ilma asjata
2. Leppida ise ja lasta ka lapsel harjuda, et näe osad inimesed ongi sellised, kes sind ignoreerivad ja alati ei olegi kedagi, kes sind lohutama tormab.
3. Rääkida kasvatajaga, mis arvestades mind kui mures ema ja teda kui keskealist ületöötanud kasvatajat, ei tooks asjasse mingit positiivset lahendust. Minu laps talle küll siis rohkem meeldima ei hakkaks
4. Rääkida kellegi kolmandaga?
5. Mõni muu lahendus?
Praegu, kui ta kodus oma päevaund magab, on ta juba 2 korda läbi une kõvasti nutma hakanud ja emmet hüüdnud.
Ja sellist asja pole meil veel mitte kunagi olnud, et ta oleks unes nutma hakanud...
No nii, loen sinu kirja ja sa räägiksid nagu minu lapsest.Mul on enda tütrega lasteaias sama probleem.ta on küll 3,2 aastane.Aga tundub ,et asi ei ole vanuses.Mul on tütar täpselt samasugune,täiesti seltskondlik,lõbus,rõõmus jne.Lasteaias sama asi,et ühe kasvatajaga kõik ok.Ja teise kasvatajaga laps alati nutab ja seda terve päev,lohutada ennast ei lase.Kasvataja vaatab mind päeva lõpus nagu kuri nõid, nagu tahaks öelda,et vii ometi oma maailma kõige halvem laps minema.Iroonia asja juures on see,et ka mina ei tea mida teha.Aga mees ja tuttavad arvavad,et vaatame,küll harjub.Kasvatajaga jah,ka mina arvan,rääkida pole mõtet.Kuidas sa ütled talle,et ole hea mine närviarsti juurde.Arvan ja loodan,et varsti on ka teistele selge ,et on selle kasvataja viga mitte lapse.Ja kui ei parane asi siis juhataja jutule.Ära ma enda last veel lasteaiast ei võta.Meie kasvataja on ka keskealine aga näost on näha et oma ametist on ta tüdinud.Tekib muidugi küsimus et miks siis ainult minu laps temaga ei lepi ja kasvataja minu lapsega.Ju siis korra tekib midagi neil omavahel ja.....Mul on täpselt sama probleem aga vastust ma ei tea.Kahjuks.Ise nutan kodus ja lasteaeda viib meil nüüd hommikuti issi.On kuidagi parem kohe.Ju meie lastele
peab lähenema stressivabalt,mida need kasvatajad ei oska või ei viitsi.Loodame et nad leiavad selle tee.Oleks muidugi edaspidigi hea teada kuidas teil läheb.
Kirja lugedes jääb mulje, et teie tütar on seni saanud püsivat, jagamatut tähelepanu, mis kahtlemata on lapse esimestel eluaastatel hindamatu väärtusega. Esimestel aastatel pannakse alus lapse turvatundele, vanema hool ja emotsionaalne ja füüsiline kohalolek on selleks erakordselt oluline. Lasteaed, kool jne on kohad, kus ka ideaalsemate tingimuste korral pole võimalik õpetajate/kasvatajate tähelepanu suunata vaid ühele lapsele. Lasteaia või kooliküpsuse üheks teguriks on lapse valmisolek toime tulla jagatud tähelepanuga. Igal juhul on jagatud tähelepanuga toimetuleku õpetamine lapsele raske.
Kindlasti ei ole siinkohal tegu nn ärahellitatud lapsega, vaid kurva tõsiasjaga, et laps peab mingil hetkel hakkama toime tulema ilma vahetu kontaktita, mis tal on emaga. Mil viisil ja kuidas seda igapäevastes toimetustes harjutada, on igaühe isiklik otsus. Kindlasti ei tohiks see riivata lapse turvatunnet, ometigi on lapsel oluline õppida ja kogeda ümbritseva keskkonnaga üha iseseisvamat toimetulekut.
Ei saa välistada, et aastate pikkune lasteaiakasvataja kogemus võib uinutada võime näha iga lapse individuaalset ja erakordset lasteaiakohanemist. Nii nagu kirjast ka näha, ei anna tõesti mingit tulemust see, kui alustaks koostöösuhet kompetentside kahtluse alla seadmisega. Seega, võiks mõelda mil viisil toetada pahatihti ülekoormatud lasteaiakasvatajaid, kellel ka mõnel päeval võivad olla omad inimlikud mured ja hooled, mis ei lase nende professionaalsust alati välja paista.
Postitus muudetud Angela Jakobson poolt.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
ja üks ÕIGE EMA ei pane oma pisikest sõimerühma!
sul endal on kasvataja vastu vimm, laps tunnetab alateadlikult seda ja hakkab samuti kasvatajasse võõrastavalt suhtuma.
ema peaks aru saama, et lasteaias ei saa kunagi olema selliseid tingimusi nagu kodus, see on täiesti välistatud, et kasvataja igale poole jõuab- kurb tõsiasi aga nii see on.
natuke mõistmist ja arusaamist!!
Minu poja käib lasteaias maakohas kus eraldi rühmasid ei ole. Läks ta sinna natuke alla kaheselt (oli siis k6ige noorem lasteaias). Seal lasteaias on niimoodi et hommikupoolikuti on üks kasvataja ja peale l6unat tuleb teine. Lasteaias käimisega ei ole kunagi probleeme olnud. Ei mingeid nutuhoogusid ega vastuvaidlemisi. Talle seal meeldib. Konfliktid tekkisid peale l6unase kasvatajaga alguses kohe - siiamaani ei ole aru saanud millest (poja on üliaktiivne aga sellised seal lasteaias teisigi). Ta kohe nagu ei sallinud teda ja seda ei rääkinud mulle mu oma laps vaid teised lapsed lasteaias et kasvataja kiusab teda ja hoolikamal jälgimisel sain sellest ka ise aru. Püüdsin sellest ka oma lapsega rääkida kuid temaväitis et k6ik on korras ja tema ikka tahab käia jne. Sinna see asi jäigi. Nüüd on ta 4-ne ja hakkab varsti juba 5 saama, kuid asjalood on ikka pahuksis. Nimelt hakkas minu poeg seda kasvatajat vanemaks saades ise kiusama. Lollitab, hüppab, kargab, ei kuula s6na ja naerab kasvatajale näkku. Kasvataja jälle kuulutab k6igile et tegu on hüperaktiivse lapsega ja peaks käima kuskil mujal kui siin lasteaias jne jne. Ma ise noor ema ja niigi on kahtlused et miskit valesti teen jne kuid see on juba liig mis liig. Ma ei julge enam isegi lasteaeda minna (lapsele järgi) sest tean et ta on seal ja hakkab jälle süüdistama ning pärima kas ma juba panen selle lapse psühholoogi järjekorda. Samas tean et k+ik on korras - teine kasvataja kiidab et hea ja andekas poiss. Kokatädil ei ole ka tema kohta midagi halba öelda. Teiste lastega saab hästi läbi ja mingeid probleeme nagu ei olekski kui ainult see kasvataja Jätaks siis mu poeg ta kiusamise vähemalt järele aga seda loota ei ole ... ta vist ihkab kättemaksu...
ma kahtlen, et ühe kasvatajaga on laps õnnelik seepärast, et tema poolt on lapsel olemas jagamatu tähelepanu.
Kui vastuse kirjutanud koolitaja on siinkohal proovinud läbi lillede teada anda, et ühel hetkel ongi õnnelik lapsepõlv läbi ja karm tegelikus ongi ületöötanud pedagoogid ja nõukogude kooliga kasvatajad, siis olen ma natuke pettunud.
Kui mõni perekooli koolitaja soovitab oma kursustel ikka lapsele keretäis anda, kas siis oleks ka asjakohane nõuanne toetada ülekoormatud koolitajat, kellel on ka omad inimlikud mured ja hooled?
Minu lasteaias käiv poeg on praegu juba kuuene. Meil on täpselt sama mure, et ühe kasvatajaga on kõik ok, ja kui ongi mingi probleem, siis saame selle meeldivalt omavahel rääkides lahendatud. Teine kasvataja selle-eest ei räägi kunagi minu pojaga seotud probleemidest minuga, vaid teatab lapsele, et ta on halvasti kasvatatud (sama pidi käima ka meie alla pooleteistasstase tütre kohta). Samas ei saa ma öelda, et see ainult meie pere mure oleks, olen rääkinud veel ühe emaga, kes kurtis, et temagi laps lausa kardab seda kasvatajat. Kuna minu laps on juba nii suur, siis mina olen tal palunud lihtsalt asju mitte südamesse võtta. Olengi päris otse öelnud, et see kasvataja on lihtsalt vana ja väsinud ja sellepärast pahur. Võibolla on see ebapedagoogiline, aga ma leian, et paremat lahendust tõenäoliselt pole, kasvatajaga rääkimine teeks asja tõenäoliselt hullemaks, vaevalt, et ta kellegi teisega asendataks (ta on lasteaia raudvara, oli kunagi minu abikaasa kasvataja). Samas ei anna asja niimoodi selgitada väiksemale lapsele, selles olen ma ka kindel.
Ja sellele tundmatule autorile, kes ütles, et ükski ÕIGE EMA ei paneks nii väikest last sõime... Võimalik, et inimesel ei ole teist valikut, mõtlesid sa selle peale?
Laps on oma kodu peegel.Lapse kasvatamine algab kodust. On õige ,et kõik inimesed ei meeldi alati sulle ja sina ei pea meeldima alati kõigile.Kui vanemad aga ei suuda ega ka taha lapsele selgeks teha,et teistesse kaas inimestesse tuleb lugupidavalt suhtuda ja julgevad veel uhkusega kirjutada,kuidas nende laps kiusab kasvatajat,siis on seal kodus küll kõvasti mööda pandud..Kui juba lasteaias on käitumisega probleeme,siis koolis ei jää need ka tulemata.Viimane aeg on oma hüperaktiivse lapsega midagi ette võtta. jõudu ja kannatust lapse kasvatamisel!
