Minu 3 aastane poeg on kahe nädala jooksul lasteaias käinud 4 päeva, ülejäänud aja olime haigusega kodus. Esimesel päeval lasteaias pool päeva olles ei olnud ta, mullegi üllatuseks, nutnud mind taga ja järgi minnes ei kiirustanud ka koju. Oli noor kasvataja. Muidu on ta harjunud et emme on alati kõrval ja olemas. Järgmisel päeval oli teine, vanem kasvataja. Laps jäi küll pooleks päevaks sinna, kuid järgi minnes kuulsin et ta oli nutnud ja mind nähes jooksis mulle sülle "emme lähme koju". Kolmandal päeval sama kasvatajaga keeldus mind ära laskmast ja nii olin temaga koos seal 1,5 h, käisin ära ja lõunaks järgi minnes jooksis jälle samamoodi sülle. Neljas päev oli jällegi noor kasvataja ja ei mingeid probleeme. Lasteaias küsib minult ainult noore kasvataja järgi. Teda nähes on laps kohe rõõmsam. Huvitav on see, et niipalju kui ma teiste lasteaedade kohta kuulnud olen, pooldavad nende juhtkonnad lastevanemate vähemalt kahe nädalast poole päevast lapsega koosolekut lasteaias. Selline suhtumine meeldiks ka mulle, kuid selles lasteaias nõutakse et vanemad lapsega koos ei ole. 6 päeva olime haigusega kodus ja eile olime esimest päeva üle pika aja. Kuna mina ei suuda salaja minema hiilida, vaadatakse mind põlglikut, et miks mina nende eeskirjadele ei allu ja seda on ka mõista antud. Noor kasvataja aga on nende rühmas ainult poole kohaga. Kodus lasteaiast juba rääkides nõuab laps et emme jääb temaga koos sinna. On isegi öösel unesegasena soninud kurval häälel "emme lähme koju". esimesel nädalal lasteaiast tulles ja kodus peale lõunauinakut ärgates tuleb nuttes emmet otsima. Kas on mõtet siis last šokeerida jättes ta lasteaeda pooleks päevakski üksi, kui ta seda ei taha? Lasteaeda ta aga minna tahab küll, kui ainult emme ka kõrval oleks. Nii nad räägivad et las laps natuke nutab ilma emata, harjub lasteaiaga kiiremini, kui et mina teda mõnda aega koos harjutan. Olen kahe tule vahel, laps ootab minult üht lasteaia töötajad aga teist ja kasvatajat keda laps ootab ei ole või on harva.
Arvan, et mõistan, kui keerulise valiku ees oled, sest olen ka oma last lasteaiaga harjutanud. Usaldada saad siin ainult ennast. Ainult Sina tunned oma last piisavalt hästi, et tajuda, mis on tema jaoks liiga suur okk ja mis mitte. Keeruline on see, et ümbritsevatelt kuuled väga vastakaid nõuandeid. Ühtede arvates, on laps lasteaiaga hästi kohanenud, kui ta ainult esimese aasta igal hommikul nutab ja aeda jääda ei taha, teiste arvates on ka ühel hommikul nutmine liiast ja kohanemine peaks olema pehme harjumine algul koos emaga, hiljem üksi. Mis sobib Sinu lapsele, saad otsustada ainult Sina.
Saan aru, et selle lasteaia põhimõte, et vanem ei saa lapse harjutamise ajal koos lapsega olla, Sulle ei meeldi. Kahju on sellest, et lasteaia kohti on nii vähe ja oma põhimõtetega klappivat lasteaeda valida pole tavaliselt võimalik. Soovitaks uurida juhatajalt, kas tõesti seal lasteaias selline reegel on, kuid see võib kasvatajas Sinu lapse vastu vihavaenu tekitada ja olukord muutub veel hullemaks.
Saan taas kord soovitada vaid seda, et kuula oma last, peegelda talle tema vastumeelsust lasteaia ja vanema kasvataja suhtes, äkki saad mure põhjuse teada ja seda saab lahendada.
Aitäh toetuse eest.
Kahjuks lasteaia juhataja ongi just see, kes üritab mulle selgeks teha, et mind sinna vaja pole. Kurb! Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, kus laps keeldub hommikul lasteaeda minemast.
Minu kogemus lasteaias töötades on ka selline, et mida varem ema ära läheb, seda lihtsam on lapsel. Laps harjub väga kiiresti sellega, et ema on ka ja ta on segaduses, et keda siis kuulata- ema või kasvatajat.
Ka minu väike 1,5 a tütar läks lasteaeda ja ma läksin kohe ära esimeseks tunniks, hiljem kaheks jne, praegu on ta kenasti harjunud ja pole probleemi.
Jõudu sulle, sest ma tean kui väga tahaks temaga lasteaias koos olla aga usu mind mida varem sa ära lähed, seda parem lapsele.
Triinule-Üks ühest reeglit ei ole. Ei saa öelda, et kui sa ruttu lapse juurest ära lähed, siis ta harjub kergemini. Iga laps on erinev. On lapsi, kes väga vajavad võõra keskkonnaga harjumiseks tugiisikut, kellega tundub olek pisutki turvalisem, kui ihuüksi.Kui vanem ei saa olla temaga esimeste päevgade jooksul, siis tihti kujuneb selleks õpetaja või abiõpetaja, kui vanemat võtta ei ole. Arvatavasti teemapüstitaja loos oligi see nooremõpetaja, see, kelle poeg välja valis oma kiindumus- ja turvaobjektiks. Mitte see, et vanem õpetaja kuidagi halvem oleks. Võib olla meenutas noorem õpetaja rohkem talle tema ema, kui vanem. Mõni laps aga on nii julge, et tuleb vabalt esimesest päevast lasteaeda ja kohanemisraskusi peaegu ei tekigi. On ka neid, kes lihtsalt hommikusest pahurusest või lahkumishetke raskusest ripuvad vanema küljes ja ei lase teda tulema. Kohe aga kui uks vanema taga on sulgunud - rõõmsalt mängima suunduvad. Nende puhul aiatab tõesti see, et lapsevanem ei laseks lahkumishetke väga piakkas venitada. Alati õhtul võib küsida õpetaja käest, kas ta nuttis kaua ja kui vastuseks oli, et ei, siis järelikult oligi tegemist lihsalt väikese "manipulaatoriga". Samuti aitavad mõningaid lapsi lahkumise rituaalid - kas musid põse peale, kalli-kallid, lehvitamine aknal või õpetaja sülle panek. Väga kurb on kuulda, et leidub veel lasteaaedu, kus lapsevanem ei ole oodatud - eriti rühmaruumi ja siis räägitakse koosolekul kui kõrgelt nad hindavad lasteaia-kodu koostööd. Mu oma laps maandus just sellisese sõime, kus sain ränga kriitika osaliseks, kui julgesin teisel päeval veel oma lapsega rühma kaasa tulla....Siiamaani ajab karvad kuklal turri, kui kuulen, et veel leidub selliseid. Mina oma 15 aastase tööpraktika jooksul olen kogenud, et esimese päeva pool päeva võiks vanem vähemalt juures olla. Sest laps on mulle ka täiesti võõras ja vanema käest saab veel kõike küsida - mis lapsele teha meeldib, kuidas teda lohutada, mis talle üldse ei meeldi jne. Samas vanem näeb mida lasteaed ja eriti meie päevakava endast kujutab. Kuidas on planeeritud õppetöö ja vabamäng, sööma minek, tuttu panek. söömine ja õues olek. Omades paremat ettekujutust lasteaiast - on ta ka parem koostööpartner lapse kasvatamisel ja õpetamisel. Lasteaed ja vanemad peaksid töötama ühtse tiimina, et lapsel oleks hea ja turvaline kasvukeskkond nii lasteias kui kodus. Kõlab väga utoopiana, aga hea tahtmise korral saab kõike saavutada.
