Juba mitu kuud arutleb minu 6a laps peaaegu igal lasteaiahommikul, kes kasvatajatest tööl peaks olema. Ühe kasvatajaga on nõus lasteaeda minema, teisega mitte. Põhjenduseks ütleb, et kasvataja on liiga range ja riidleb siis ka, kui laps ei teegi midagi. Eile ununes arutlemine ära ja kui laps märkas kasvatajat, kellega klappi pole, hüppas automaatselt rühmaruumist tagasi riietusruumi minu juurde. Minul on kasvatajaga raske suhelda, kuna ta lõpetab peaaegu kõik minu laused ise ja muidugi teisiti, kui mina seda teeksin. Kas peaks ikkagi veel üritama või aitaks, kui räägiks lapsele, et inimesed ongi erinevad jne. Siiani on laps veenmisel ikka mõlema kasvatajaga lasteaias olnud. Üks aasta on veel.
Meil oli ka kasvatajaga probleeme. Vahetasime seetõttu isegi lasteaeda, sest laps lihtsalt lõpuks keeldus lasteaeda minema. Nüüd neid probleeme enam pole. Läheb igal hommikul rõõmsalt!
Selliseid kasvatajaid ikka jagub. Kui juba endal on raske temaga suhelda, siis lapsel ju sama. Kindlasti võiksid lapsele rääkida, et inimesed ja nende arvamused, seisukohad on erinevad. Vähemalt ei tunne ta siis, et tema teeb midagi valesti, vaid asi on kasvatajas! Kas kellelgi teisel ei ole sarnaseid probleeme teie lasteaias?
On ikka. Lapsevanemate arvates on rühma mikrokliima halb ja see on halvevenud just viimasel aastal. Kasvatajad on eelmisest kevadest närvilised. Mõlemad on vanemad inimesed ja ütlevad, et 25-30a jooksul, mis nad ametis on olnud, on see kõige raskem rühm. Kui rühm alustas, siis nad just imestasid, et kui targad ja arenenud lapsed ja rühm hoidis hästi kokku ka. Minu laps on üks neist, keda algul kiideti, aga nüüd on "raske."
Mikrokliima on ikkagi kasvatajate teha. See näitab minu arust kasvataja ebakompetentsust ja oskamatust, kui ta süüdistab, et see grupp või mingi laps on "raske". Kui tal on selline hoiak, siis ei saagi need lapsed teistmoodi käituda!
Mina võtsin oma lapse taolisest lasteaiast ära. Mingil hetkel hakkasin vaatama, et laps läheb lasteaeda nii kurva näoga igal hommikul ja hakkas otsima vabandusi, miks mitte minna. Kui siis pärisin, siis ta ütles, et "Emme ma ei taha minna... kasvatajatädi on kogu aeg nii kuri ja ma saan pahandada". Hakkasin siis uurima kasvatajalt, mis toimub. Tal oli ka täpselt selline suhtumine, et "Teie laps on nii rahutu", "Ta teeb pidevalt pahandust jne". Kodus mul kunagi selliseid probleeme ei olnud. Mõtlesin alguses, et võib-olla tõesti on asi ikkagi poisis. Rääkisime mitu korda temaga pikalt laialt. Lõpuks kuna kolisime natuke teise kanti, mõtlesin et ühteaegu vahetaks ka lasteaeda. Uue kasvatajaga ei ole mingeid probleeme ja poiss on nagu silmatera!
Tere!
Mõistan selle probleemi olemust. Praktiseeriva psühholoogina on minu töös selliseid probleeme lastega ikka ette tulnud.
Antud kirjelduses on probleem lapsel: tema ei taha selle kasvataja vahetuse ajal lasteaeda minna. Kas olete proovinud empaatiliselt last kuulata, et saada probleemi tegelikus sisus selgust?
Lapsed ei oska koheselt väljendada seda, mis neid häirib või mida nad kardavad. Selleks on täiskasvanutelt vaja kannatust ja oskust olukorrast selgust luua.
Kui probleemi olemus on selgunud, tuleb (olgu see milline tahes) sellega tegelema hakata.
Heade suhete hoidmise nimel kardavad lapsevanemad kasvatajatega probleemist rääkida või on kasvataja nii probleemne, et polegi võimalik rääkida. Nii tundub selles loos olemagi.
Arvestades lapse psühholoogilist tervist on vaja probleemi lahendada ilmselt teisel tasandil: informeerides olukorrast lasteaia juhatust ja paluda probleemis selgust saada.
Võib proovida ka spetsialisti abi, kes aitaks lapsel selles olukorras toime tulla. Tõepoolest erinevaid inimesi on elus väga palju, kellega me peame kohanema.
Nii ehk teisiti: sellised probleemid on rasked lahenema.
Jõudu ja pealehakkamist!
ka minu laps ei tahtnud lasteaeda. Kuidagi ei harjunud, igal hommikul suure nutuga. Kasvataja tundus kohe alguses kuidagi eemalolev ja osavõtmatu. Kuna mul valikud polnud, jäigi laps igal hommikul lasteaia aknale nutma. Mõnikord pani kasvataja veel uksegi vahelt kinni, et nutt teisi ei segaks. Kui midagi ütlesin, vaatas kavataja sellise näoga, et ehmatasin isegi ära. Kui õhtuti järgi läksin, istus laps mõnikord riidekapis ja kasvataja ütles, et lõpetas just jonnimise... Ka kodus oli laps närviline.
Siis hakkasin mõtlema lasteaia vahetamisele. Kahtlesin kaua, kuni ühe lasteaia ühisürituseni. Nimelt oli selline sportlik õhtu lasteaias. Lapsed hüppasid kaugust, jooksid võidu, viskasid palli jne. Iga tegevuse juures irises see kasvataja just minu lapse kallal kuigi seisin ise sealsamas. Ja igakord, kui võeti uus ala, pidin last tükk aega tagant õhutama, et ta ikka osa võtaks. Kuni otsustava teatejooksuni. Lapsi oli paaritu arv ja minu oma jäi rivi lõppu. Loeti kahte rühma ja minu laps läks võistkonna lõppu. Kui kasvataja avastas, et ühes rühmas on üks laps rohkem, läks ta ja tõstis sõna otseses mõttes minu lapse rivi lõpust ära ja saatis minu juurde. Laps nuttis ja tahtis koju minna. Seega oli ka asi otsustatud. Võtsin lapse lasteaiast ära ja lasin veel koduseinte vahel kasvada. Uus lasteaed on väike ja rahulik. Laps ise nii õnnelik ja lasteaias oodatud. Aga kui tänaval vana kasvatajat kohtan, tõuseb siiani klomp kurku.
Tere! Mul on nimelt ka lasteaias kaks kasvatajat ja nad on väga erinevad. Üks on noorem ja teaotahtelisem, teine aga vanem ja vist juba oma tööst väsinud. Kord ütles mulle ka otse, et tal pole aega minu poisiga tegeleda (seda ka siis kui lasteaed pea läbi- läheb nüüd kooli )- ta mul üksik laps ja vist selle pärast on harjunud, et taga tegeletakse individuaalselt. Samas Teisel, nooremal, kasvatajal on alati hea meel poissi näha ja temaga tegeleda (sama ka pojal). Iga kord ütleb, et ta on alati nii rõõmsa olmisega- loomulikult on , kui temasse suhtutakse hästi, siis suhtub ka tema hästi. Lapsed on ju ekstra tundlikud ses suhtes, mõni inimene ei pruugi isegi midagi lapsele halba öelda, kuid laps tunneb kohe ära, et midagi on valesti....
Meil täpselt sama probleem 5 aastase poisiga.Aga tema hirm on nii paaniline e laseb mul homikul helistada rühma et kes tööl on.Kui on see nn hea siis läheb hea meelega nigu see tema mõsites kuri ja halb keeldub ja hakkab nutma ja kui aeda är jõuame ja näeb teda on asi hoopiski hullem.Millegi pärast on aga nii et kui viin ta ja jätangi sinna nutma siis selle nn halva kasvtaja sõnul kestab see nutt seni kuni mina läinud olen aga kas selle nutu võib lõpetada him või teadmine et peab hea olema ja et keegi ei kaitse teda ehk siis kaitsetu tunne?Olen täiesti nõutu ja olen valmis homme hommikul rääkima kasvatajaga ja kui vaja siis ka juhtajaga et millest selline asi sest kasvtaja väidab et laps lihtsalt kasutab mind ära ja et nigu läinud olen on lapsel nutt ka läinud aga samas teise kasvatajaga pole ju sellist asja siis kasutaks mind ju koguaeg ära ja kus läheb piir lapsel minu ära kasutamisel või siis lapsel hirm,kaitsetu tunne, üksildus ehk.Mina seda ei tea aga tahan teada sest selline asi võib hiljem kui mitte juba lapsele väga laastavalt mõjuda.
)- ta mul üksik laps ja vist selle pärast on harjunud, et taga tegeletakse individuaalselt. Samas Teisel, nooremal, kasvatajal on alati hea meel poissi näha ja temaga tegeleda (sama ka pojal). Iga kord ütleb, et ta on alati nii rõõmsa olmisega- loomulikult on , kui temasse suhtutakse hästi, siis suhtub ka tema hästi. Lapsed on ju ekstra tundlikud ses suhtes, mõni inimene ei pruugi isegi midagi lapsele halba öelda, kuid laps tunneb kohe ära, et midagi on valesti....