Tere!
Kuidas aidata 10-aastasel tüdrukul aru saada, et eakaaslaste "nalju" ei pea, tohi ega saa kõigest hingest südamesse võtta. Selles vanuses lapsed ju ikka tögavad üksteist, öeldakse igasuguseid asju. Poistele meeldib tüdrkuid narrida. Minu tüdruk võtab kohe kõike nii isiklikult. Olen õpetanud, et ta katsuks neid "sõnelusi" naljaga pooleks võtta ja mitte solvunult midagi teravat vastu kähvata vaid pigem naljaga olukordi lahendada.
Ma näen, et sellest kergesti solvumisest tulevad kaaslastega tülid - teised, kes asju kergemini võtavad, hakkavad kohe meelega teda näägutama, sest "tulemus" on kohe näha.
Tüdruk on nii armsakene, aga oma eakaaslastest väiksemat kasvu, ka see on tihti probleemiks.
Viimane mure oli trennikaaslastega - üks poiss hakkas tal järel käima, ise korrutades, et sina oled K... pruut. Ikka ja jälle. Paar tüdrkut hakkasid siis selle peale omavahel itsitama ja kihistama. Ja minu tüdruk oli jälle nii solvunud, et pisar silmas ja "trennis läks halvasti" kommentaariga, kuigi trennis läks iseenesest väga hästi.
Oleme peres kõik sellest pidevast kaaslastega mitteläbisaamisest nii...väsinud. Tüdruk, kes oli pikka aega suurim sõbranna, igal pool käidi koos, reisidel istuti alati koos, leidis järksu uue südamesõbranna ja minu last ei ole nagu enam olemaski tema jaoks - mida nüüd soovitada kui kooliaasta uuesti algab ja tüdrkud jälle kokku saavad? Ei tea, kuidas last aidata.
Tere! Teie jutust tundub mulle, et tegu on juba narrimise, aga mitte sõpradevahelise naljatlemisega. Kiusamine on aga igati taunitav tegevus ja vajab täiskasvanute arukat sekkumist. On igati hea, et olete oma lapsele toeks. Vahel jääb sellest aga kahjuks väheks.
Lapsed on jõudnud sellisesse vanusesse, kus muutuvad huvid ning tähtis on kuuluda kampa, olla teistega sarnane. Sõbrad, kellega varem kõiki asju koos tehti, võivad muutuda. Lastele on see keeruline aeg. Soovist olla teistele (enamasti klassi liidrile) sarnane, muutub nii välimus kui ka huvid. Teistsugused (vaiksemad, rahulikumad, välimuselt erinevad) lapsed muutuvad tõrjututeks. Alles teismeea hilisemas perioodis on tähtis teistest erineda.
Oma töös lastega olen aga märganud, et sageli vajab laps lisaks julgustustele ka konkreetset õpetust, kuidas käituda. Nõuandeid nagu "ära pane tähele" või "keera naljaks" pole üldse kerged järgida. Lapsed lihtsalt ei tea, kuidas mitte tähele panna, kui ütlemised ikkagi haiget teevad või siis pole sel hetkel keelel ühtegi tabavat vastust.
Mida vanem teha saab? Tähtis on kuulata, kuidas laps ennast tunneb ja olukorda näeb. Juba kiusamisjuhtumist rääkimine toob lapsele kergendust. Oma õpetussõnad võiks jätta jutuajamise lõpupoole. Kui laps tuleb trennist ja ütleb, et läks halvasti, siis võiks kasutada aktiivset kuulamist. "Sulle ei meeldinud trennis", "Sa tundsid ennast trennis halvasti", "Keegi ütles sulle halvasti" jne. Tasub uurida, kuidas laps narritamistele ka kehaliselt reageerib. Sageli tõmbavad lapsed ennast kühmu, pea norgu, pilgu maha, eemaldutakse. Kui vähegi võimalust, siis mina olen lapsele ise kehaliselt tagasi peegeldanud, kuidas mõjub kohmetult maha vaatamine (see on kui punane lipp narritajatele) ja kuidas on sirge seljaga otsa vaatamine (see on narritajatele ehmatav). Koos lapsega võiks proovida juhtunud olukorda isegi mängida ja lasta lapsel proovida teistsugust kehahoidu või silmavaadet. Täpsemate näpunäidete saamiseks soovitan lugeda Michele Elliott' raamatut "Kiusamine" - põnev lugeda nii lapsele kui ka vanemale ja siis koos arutada. Raamat peaks olema saadaval nii raamatukogus kui ka raamatupoest (Rahva Raamatus peaks veel olema). Raamatu hind on 10 krooni.
Tegeleda tuleks samuti kiusatavatega, aga seda ei saa teha lapsevanem vaid õpetaja või siis koolipsühholoog. Kiusamisest tuleks neile muidugi siis, kui laps nõus on. Sageli kardetakse,et õpetaja tuleb klassi ja hakkab näpuga näitama, et ärge seda last enam narrige jne. Nii ei tohi kindlasti teha, see lihtsalt ei toimi. Kiusamisjuhtumite lahendamisel peab olema väga diskreetne. Narritavaid lapsi on enamasti mitu, seega saab õpetaja või psühholoog asja lahendada nimesid otseselt nimetamata.
Kui lapse mured ikka jätkuvad, oleks hea, kui ta saaks rääkida kellegiga veel. Kas mõne sugulasega, keda ta usaldab, koolipsühholoogiga või mõne muu täiskasvanuga. Peaasi, et ta ei jääks oma mures üksi.
Ilusat kooliaastat soovides,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli treener
Tere!
Olen kahe tütre ema. Üks on juba noore naise ikka jõudnud, teine alles puberteetik.
Proovin oma väikest kogemust teiga jagada. Ininsuhetes on alati kaks osapoolt ning kunagi ei ole suhete purunemises süüdi üks. Proovige vaadata oma last läbi teiste laste pilgu. Teie jaoks on ta nii armsake ja tilluke. Aga kas ta ka teistega on nii armas. Kasv ei ole kunagi narrimise põhjuseks. Minu esimene tütar läks kooli 7.a ja oli 112cm. Kasvu pärast teda pole mitte keegi kunagi narrinud, vastupidi teda on rohkem hoitud, sest ta on praegugi 154cm. Noorem tütar läks kooli 5.a ja oli lühemate laste hulgas. Ta oli lisaks sellele veel kaks aastat oma klassikaaslastest noorem ka. Ka teda pole kunagi keegi narrinud ega kiusanud.
Kõik lapsed on erinevad. Lisaks sellele käituvad erinevalt. Kodus emaga võib ta olla üks aga eakaaslastega hoopis teine.
Selle sasipuntra lahendamisel katsuge analüüsida oma lapse käitumist. Kindlasti on midagi, mida ta ise valesti.
Iga õppeaasta toob endaga kaasa palju muutusi. Lapsed kasvavad, arenevad ja muutuvad. Kui eelmine sõbrustas teie tütar ühe tüdrukuga, siis sel aastal ei pea see nii olema. Kas Teie esi olete läbi käinud ainult oma klassikaaslastega? Kindlasti on Teie elus olnud erinevaid suhteid erinevate inimestega. Mõne sõbrannaga, kellega olite kümme aastat tagasi lähedane, praegu ainult teretate. Inimene muutub, muutuvad huvi, soovid, võimalused jne. Ehk suvega leidis see endine sõbranna endale sobivama kaaslase. Kedagi ei saa kellegi külge siduda.
Tavaliselt on nii, et me püüame süüdistada ikka teisi. Väga harva julgeme tunnistada, et oleme ise palju asju valesti teinud.
Ka mina olin kindel, et minu laps ei käitu teiste laste suhtes halvasti. Ta on nii hea ja kasvatatud. Kui paraku, kuulsin hoopis oma töökaaslase käest, et ühe klassiõe ema kurtis talle, et minu laps näpistab oma pinginaabrit. Tulin koju ja võtsin oma plika käsile. Selgus, et ta ei tulnud selle peale, et ta teeb haiget. Ta tegi seda heade kavatsustega ja mitte valusasti. Aga valu tajub tegija ja valu tundja erinevalt. Probleem sai likvideeritud ja lapsed suhtlevad tänaseni, kuigi käivad nüüd juba erinevates koolides. Loomulikult harva. Mõlemad leidsin endale ka uued sõbrannad.
Midagi teeb Teie tütar valesti või lihtsalt ei saa klassikaaslased temast õigesti aru.
See on muidugi vana tõde, et proovitakse kõiki narrida, kuid hakatakse narrima neid, kes reageerivad. Hakkavad taga ajama, nutma, karjuma, kaebama või mõnel teisel viisil reageerima.
Kui te ei leia seda oma lapse poolset viga, ei saa te sellest narrimisest veel lahti. Siis ei aita ei kooli vahetamine ega koolipsühholoogid. Põhjus võib-olla teie jaoks väga ootamatu.
Vaadates oma last püüdke vaadata samal ajal ka tema klassikaaslasi. Mille poolest teie laps neis või erineda. Lapsed on väga julmad. Mõned soovitused.
1. Kas teie lapse õppeedukus on teistest palju parem? või kehvem?
2. Kas ta riided, kooliasjad on teiste laste asjadega sarnased? või palju uhkemad? või liiga tagasihoidlikud?
3. Kas tütrel on probleem ainult klassikaaslastega või trennikaaslastega ka?
4. Kellega suhtles lasteaias? 1.kl või 3.kl?
5. Kas 10.a peab olema südamesõbranna? Kas ikka peab oma südameasju teistega jagama?
6. Ehk on õigem esialgu muresid jagama emaga? Kui laps seda ei tee, siis miks?
7. Võib-olla jagas tütar mitte ainult oma saladusi vaid sõbranna omasid ka?
8. Kas laps ikka räägib Teile kogu tõde? ega see tõde poolik ole?
Loomulikult me elame oma võimaluste järgi ega pea ennast segaseks rebima. Aga kui te tõesti tahate oma last aidata, siis peate kõige pealt teda jälgima. Ainult ennast muutes, muudate ka teisi. Elu näitab, et ei tohi olla pahatahtlik kuid ka liiga hea.
Leidke oma lapses üles kõik tema puudused ja voorused.
Minu vanemal tütrel oli 5.kl konflikt klassijuhatajaga. Laps keeldus selle õpetaja ainet õppimast. Klassijuhataja oli talle sisendanud, et tema on nõrk õpilane ja ei saa üheski aines üle kolme. Tüdruk ei tahtnud kooli minna. Tegin julma ja antipedagoogilise otsuse. Hakkasin koos oma lapsega klassijuhatajale kättemaksma. Aga meie kättemaks oli järgmine. Ma rääkisin, et kõige rohkem ajab mu laps õpetaja marru, kui hakkab hästi õppima. Aitasin teda igati. Ikka kättemaksu nimel ja minu tütar lõpetas 5.kl ainult ühe kolmega, mis oli klassijuhataja aine. Aga see oli ka väga tugev kolm, õpetaja pani selle natuke ebaausalt. Aga eks see jäägu selle õpetaja südamele. Alates sellest ajast lahendab ta kõik oma probleemid ise ja õigesti.
Kui vajate oma mure lahendamisel veel minu nõuandeid, kirjutage.
Te peate selle asja ikkagi lahendama, sestkõik haigused ja lahendamata probleemid lähevad inult halvemaks.
