Sooviksin teie arvamust, kas on muretsemiseks põhjust?
5a poiss käib lasteaias rühmas, kus on 22 tüdrukut ja 5 poissi. Laps ei ole kunagi tahtnud tüdrukutega mängida, ütleb, et nende mängud on igavad. Rühmas käivad ka kaksikud poisid, kellega minu laps on titest saati sõber olnud ja on siiamaani parimad sõbrad. Saab vist hästi läbi ka teiste poistega. Õhtul lasteaiast ära tulles käib suur kallistamine, vahel käivad ka mõned tüdrukud kallistamas.
Kuid, ta ei ole ühegi tüdruku sünnipäevale kutset saanud, ainult need, kuhu terve rühm kutsutakse (kõik poisid on kutsunud terve rühma). Kas see on mingi näitaja? Mulle teeb muret, et ta ei ole ise endale ühtegi päris sõpra leidnud (kõik tema väga head sõbrad on peretuttavate lapsed ja nendega saab ta väga hästi läbi).
Mulle tundub, et ta tahab alati olla parim ja nii kui keegi kuskil teda kritiseerib, siis on kohe väga kurb ja kohmetu, otsib palju treenerite ja õpetajate heakskiitu (a´la kas nägid, ma tegin seda väga hästi jne). Hirmsasti tahab sõpradega mängida ja nimetab kõiki väga ruttu oma sõpradeks, kuid ma ei ole aru saanud, kas teised temasse samamoodi suhtuvad. Ta käib hea meelega lasteaias ning väidab, et tal ei ole seal ühtegi muret.
Olen ise koolis õpetaja ja näinud, kuidas tõrjumine võib lapse elu ära rikkuda ja tõrjuma võidakse hakata täiesti tühiste asjade tõttu.
Olen hetkel 1-kuuse lapsega kodune ja mees arvab, et igavusest ja hormoonidest keerutan end asjata üles Kuid tahaks varakult märgata ohumärke, et jõuaks enne kooli last veel aidata.
Kuidas tundub, kas on muretsemiseks põhjust ja mida ette võtta?
Te muretsete, kas teie poeg oskab luua sõprussuhteid ja kas ta pole mitte teiste poolt, eelkõige tüdrukute poolt tõrjutud ning kas kooli minnes oleks tema sotsialiseerumisoskus piisav. Samas ütleb poiss ise, et tal pole lasteaiaga seoses muresid ja see on kindlasti üks peamisi asju, millest lähtuda.
Mis puutub uutesse sõpradesse ja oskusesse neid leida, siis tal ju on praegu kaks väga head sõpra. Ta on nendega palju koos olnud, neil on koos tore ja seetõttu pole olnudki vajadust teistega lähedasemaks saada. Kui teda alati ei kutsuta sünnipäevale, siis seegi ei pruugi viidata tõrjumisele – ei pea ta ühtviisi kõigile hea sõber olema ja kõigile meeldima. Seda enam, et igal lapsel ja perel on õigus teha oma valikuid.
Olete tähele pannud, et pojale on väga oluline olla parim ja ta on väga tundlik tunnustuse ja kriitika suhtes. Selles vanuses on see üsna loomulik ja näiteks kaotada mõni mäng või võistlus võib ühele poisile olla tõeline traagika. Kui teile näib, et teie poeg on teiste heakskiidu ja kriitika suhtes üleliia tundlik, siis võib te saate talle pakkuda piisavalt positiivset tagasisidet ja seda mitte ainult siis, kui ta midagi sooritab ja saavutab. Tema enesehinnangut toetab näiteks see, kui ta emalt ja isalt saab kinnitusi, et ta on neile lihtsalt kallis, et teil on tema üle rõõmu niisama, et teile meeldib temaga koos olla, midagi toredat teha, kallistada jne. Seega ta vajab piisavalt palju positiivseid elamusi, mis kinnistavad, et ta on armastatud. Seda enam nüüd, mil peres on ka väike tita. Kui teie ise saate beebi kõrvalt vahel poja jaoks võtta aega üks-ühele ja samuti isa, siis see ongi parim, mida saate teha, et poissi toetada, et ta oskaks luua ja hoida tulevikus lähedasi suhteid.
Kuid tahaks varakult märgata ohumärke, et jõuaks enne kooli last veel aidata.