Tere!
Mul on 17-aastane poeg, kes oli üksiklaps kuni 12- aastaseks saamiseni. Juba sel ajal tekkisid tal imelikud tülid endast nooremate tädipoegadega. Ma pole kunagi suutnud aru saada, kuidas ta üldse sellest aru ei saa, et ta on vanem, tugevam ja peaks ka targem olema. Nüüd on mul uues suhtes kaks väikest last - 5- ja 3-aastane. Ja mu suur poeg käitub alailma nendega halvasti. Muidugi tunnen ma iga kord, et ma pean väikseid sellise agressiivse käitumise või kiusamise eest kaitsma. Tundub, justkui provotseeriks ta mind meelega. Ma tõesti ei tea, kuidas panna teda aru saama, kui inetult ja nõmedalt ta käitub ja et pole ju normaalne mitte mõista, et 3-aastane ei ole ju võrdne vastane. Kui ma sekkun, siis ähvardab mind ka takkapihta. Ilmselt ei sekku ma õigesti, aga tõesti lähen endast välja, kui ta ähvardab väiksemale peksa anda. Ei usu, et ta seda teeks. Aga ikkagi! Keegi pole eluilmas teda peksuga ähvardanud ega peksnud. Kust selline käitumine tuleb ja mida ma peaksin tegema? Mul on tagantjärgi sellest ka kahju, kui olen siis suure lapsega väikeste pärast tülli läinud. Ei teagi, kuidas me edaspidi sama katuse alla ära mahume...
Teil on mitmeid erinevaid tähelepanekuid, mis viitavad poja raskusele nooremate lastega läbi saada. Muidugi on loomulik eeldada, et vanem lapsed tunnetavad oma tugevust ja tarkust ja peaksid suutma endast nooremaid arukalt ja hoolivalt kohelda kuid ometi kiusatakse ju enamasti ikka endast nooremaid. Kiusamine oma olemuselt polegi tarkusega seotud ja esineb väga erinevas vanuses, muutuvad vaid viisid, kuidas teistele liiga tehakse.
Konkreetset seletust ja ka lahendust oleks raske pakkuda, kuid püüan siiski olukorra üle arutleda ja mõtteainet pakkuda, kuidas olukoda muuta. Ma usun, et teie vanem poeg saab aru küll, et ta ei käitu arukalt ja teile ootuspäraselt, ta teab ka seda, mis iga kord juhtub, kui ta väiksemaid kiusab, kuid ometi ei suuda ta hoiduda provotseerimast. Saan aru teist, kuivõrd see võib teid pahandada ja nõutuks teha, sest ootate ju suuremalt mõistlikkust.
Nüüd siis mitmeid oletusi. Kas võib olla, et teie pojal jaoks pole olnud piisavalt olemas tema enda isa ja nüüd kerkib valusalt üles tema kurbus? Muidugi mõista, et pruugi see olla teadvustatud ja otse küsides oleks eitus kiirelt tulema. Võib olla igatseb ta olla ise samasugust hoolitsust ja tähelepanu, mida nooremad praegu saa? Sageli tehakse liiga neile, kes kiusajale meenutab midagi, mis talle endale teeb haiget, meenutab midagi, mida on raske tunnistada ja puudutab teravalt mõnd valupunkti, mida ei saa otse väljendada. Lihtsustatult öeldes võib olla tegemist mõne teadvustamata ja katmata, kuid olulise vajadusega. Mis selle teadmisega praegu peale hakata? Ma arvan, et teie suuremat poega ei aita see, kui ta saab pahandada nooremate kiusamise eest. Kuigi jah, ega te ju rahulikult seda pealt ei peaks ka vaata. Kuid lisaks tema takistamisele on väga oluline jõuda selleni, et saavutaksite oma vanema pojaga parema kontakti. Püüdke leida tema jaoks rohkem aega ja arutleda selle üle, kuidas tema asju näeb, kuidas ta end pereliikmena tunneb, mis teda üldiselt huvitab – st tundke huvi tema tegemist ja mõttemaailma vastu. Ja seda mitte ühe korra, nö kampaania korras – eesmärk oleks üldiselt parema ja lähedasema suhte loomine. Kui teil on parasjagu sobiv hetk, siis paluge tal endal meenutada aega, mil ta oli 3-5.aastane, mida sellest ajast mäletab, mis rõõmustas või kurvastas, millest puudust tundis. Samuti ei saa ju välistada, et ta on kodunt väljaspoole ise kiusamist kogenud ja seda haava endas kandnud. Kirjast küll ei selgu midagi tema isa kohta, kuid ka see teema võib olla poisi jaoks oluline. Kui te saate nendel teemadel usalduslikult rääkida, siis küllap kujuneb sellest ka rohkem mõistmist ja hoolimist ja seda kogu peres. Kui poiss tunneb, et ka tema on jätkuvalt väga oluline teile, tunneb end armastatuna ja tunda teie mõistmist, siis küllap on vähem põhjust ka tülide provotseerimiseks.
