Tere. Kirjutan siia ka oma mure. Meie peres on 2 poissi (mainin siinkohal ära, et kummalgi poisil on eri isad ja kumbi ei ela põhikohaga koos oma päris isaga), vanuses 4,5a ja 10a.
Mure on selles, et omavahel nad üldse läbi ei saa, ainult kaklevad. Kaklemine seisneb peamiselt selles, et suurem hakkab väiksemat "torkima" ja "nokkima tema kallal" ja lihtsalt kiusab. Pole palju vaja, et iga hommik või õhtu oleks riid majas. Toon mõne näite: hommikusöögi ajal suurem poiss valab endale juua ja siis keksib "mina joon sinu tassist".. või näiteks kui väiksem on pildi joonistanud, siis suurem naerab ta välja ja mõnitab, et kole pilt ja sa ei oska joonistada jne. Suurem laps tihti küsib, kas sa oled ... (kasutab sõnu, mida väiksem ei tea) ja siis naerab, et hahaha, ise ütled, et oled jobu. Näiteks sellised situatsioonid. Kui suurem on mõne mänguasja saanud, siis kindlasti ei tohi teine sellega mängida. Kui väiksem poiss midagi saanud, siis tema alati lubab vennale ja ei ole kade.
Poes käies, kui käime ühe lapsega korraga, siis väike alati võtab paaris arvu jogurteid vms, et vennale ka. Suurem mitte kunagi nii ei mõtle, tegutse. Pigem võtab ühe shokolaadi, siis keksib hiljem väiksema ees, et minul on ja sinul pole.
Selline parastamine käib kogu aeg, terve õhtu kulub peamiselt nende korrale kutsumisele.
Tähelepanu saavad mõlemad võrdselt, suurem vaat isegi , et rohkem. Ma käin temaga eraldi linnas, jalutamas, skate pargis vaatamas, kuidas ta trikke teeb, ujumas... mida iganes. Et oleks "meie ühine aeg". Väiksemaga tegelen ka eraldi, kui suurem oma isa juures on. Kui mõlemad kodus on, siis olen nagu kohtunik siin majas. Üks kaebab, teine õigustab jne. See on kestnud ca aasta jagu. Enne seda nagu sellist vaenu polnud. Tagasi mõeldes hakkas selline seis tekkima, kui väiksem laps sai 3a. Enne suurem ilusti tegeles ja mängis temaga ning mõistis, et ta väiksem on ja hoidis teda.
Isade juures käivad lapsed palju ja nii tihti kui soovivad ja kui võimalik on, meie suhted on kõigil korras, saame hästi läbi ja mingit vaenu kusagil ei ole. Ei keela neid isa poole minemast, kõik toimub vabalt ja klapitame , nii kuidas kellegile sobib paremini. Põhikohaga ikka lapsed elavad kodus, minu juures koos minu abikaasaga. Abikaasa samuti hoiab väga lapsi, tegeleb eriti suuremaga (õpib koos, käivad kinos ja spaas, õues jne. ). Ei saaks öelda, et suuremal nüüd tähelepanu puudus on. Väikest poissi hoiab mu mees ka väga, aga tülide korral astub suurema eest välja (kui mina väidetavalt ülekohut teen)..
Keeruline olukord, aga minul on mõistus otsas, miks suurem nii käitub. Teda on väiksest peale väga hoitud (vanaemad, ema, isa... ) , kunagi pole keegi teda halvasti kohelnud.
Kui suurem laps on isaga, siis seal pidi olema muster laps ja ühtegi probleemi ei ole. Mulle tundubki, et kui ta meile koju tuleb, siis "elab end välja" siin väikse venna peal. Isa juures ta ei julge isale vastu vaielda, kõik kodutööd teeb ilma ütlemata ära ja on igati viks, vaikne ja viisakas. Meil jätab kõik asjad lohakile, kiusab venda, kodutöid peab kauplema, et ta vahel nõud peseks jne.
Olen rääkinud heaga, halvaga, aga miski ei aita. Tema arvates on vend kõigis asjades süüdi ja tekitab talle "jama kaela". Jah, väiksem ka vahel algatab tüli või norib niisama, kuid suurem võiks siiski aru saada, et ta on mitu korda noorem temast ja selgitada rahulikult talle, mitte karjuma vastu..
Palun nõu, kuidas edasi. Selline olukord on väga pingeline kodus. Kas soovitaksite suuremaga v mõlema lapsega koos minna psühholoogi juurde? Lisan veel, et koolis on poisil hinded väga head ja üldiselt on ta viisakas ja heatahtlik teiste suhtes. Ainult oma venda nagu vihkaks.
Olete mures seetõttu, et lapsed omavahel nääklevad, eriti häirib teid vanema poisi käitumine.
Ikka on see reegel kehtiv, et kui inimene käitub „hullusti“, siis ta tunneb ennast „hullusti“. Asjade äravõtmine, provotseerivad sõnad, uhkustamine jne on viisid, kuidas lapsed väljendavad oma tundeid ja kaitsevad ennast – kuna nad ei oska muul moel käituda. Läheb päris kaua aega, enne kui lapsed hakkavad aru saama, et loomadel on enesekaitseks küüned, aga inimesel on selle asemel sõnad. Tundub, et vanemal lapse on siiski mingi pinge, mis vajab väljaelamist.
Nii et siin võiks uurida, ja last tähelepanelikult kuulata, millised võivad olla pinge allikad selle lapse jaoks, on need siis koolis või erinevates kodudes, kus laps elab. Samas oleks vaja üle vaadata ka võimalikud keskkondlikud probleemid. Kui pojad sama tuba jagavad, ja kummalgi on omad huvid ja vajadused, siis ongi konfliktid kerged tekkima. Sel juhul saab poistega asjad väga konkreetselt läbi rääkida ja silmas pidada tingimata kummagi vajadusi. Ka kui lastel on erinevad toad, võib tüli käivitada see, et teine tuleb n-ö segama, või teeb tegevusi, mis teist häirivad. Selleski osas saab teha kokkuleppeid.
Söögilaua-nääklusi aitab ära hoida, kui kummagi poisi koht on teised laua otsas. Kui juhtub midagi vanema jaoks häirivat, siis sellest tuleks teada anda kohe ja mõjusalt. Vahel piisab tähelepanu kõrvalejuhtimisest, st pole vaja välja teha poiste hetkel toimuvast tülist vaid kutsuda kumbagi mingit muud tegevust tegema.
Kodutööde osas soovitan siiski teha kokkuleppeid ja anda poistele eakohane vastutus. Kodune elu on meeskonnatöö, igaüks peab andma oma panuse selleks, et kõigil oleks hea olla. Lapse teenindamine ei tähenda tema armastamist, pigem on see karuteene lapsele, sest ta ei õpi vastutamist ega hoolimist.
Kindlasti peaks läbi mõtlema, mis koduses olukorras võib olla muutunud selle aja jooksul, mil poisid rohkem „kaklevad“. Kuidas hindate koduste suhete pinget? Vahel on nähtav, kuidas lapsed justkui reageerivad omal moel välja selle pinge, mida nad koduses õhustikus tajuvad, olgu siis, et peresuhetes on tülisid ja mõistmatust, või on juhtunud midagi ootamatut, või kui vanemate omavahelistes suhetes või ka laiemalt läbisugulaste ringis on toimumas midagi ärevusttekitavat. Vanemat poissi oleks ehk tõesti vaja kuulata, et aru saada tema käitumise tegelikust tagamaast.
Osati on laste riidudel aga ka see otstarve, et nad õpivad koostööd ja konkureerimist, õpivad ja kujundavad omi strateegiaid probleemide ennetamise ja lahendamise kohta. Siin on tähtis nii vanemlik eeskuju kui ka õpetused. On arusaadav, et vanemad soovivad, et lapsed armastaksid teineteist ja saaksid omavahelised arusaamatused lahendada teineteisele sõnadega ja füüsiliselt haiget tegemata, kuid kahjuks ei ole see siiski päriselt võimalik. Usun küll, et vahel on lapsed võimelised oma tüli ka omavahel ära klattima, ja vanema sekkumist pole vajagi. Tihti ei jagu meil vanematena lihtsalt nii palju närvi, et tüli pealt kuulata, aga veidi on vaja ka seda oskust arendada.
Teinekord on ka nähtav, et lapsed tülitsevadki n-ö vanema ligimeelitamiseks. Kui vanemad on parajasti hõivatud oma asjadega, siis lapsed ju märkavad, et nagu neil tüliks läheb, on vanemad kohal, on nendega kontaktis, tegelevad nendega, räägivad nendega, tunnevad huvi jne. Tore, et saate kummalegi lapsele privaatset tähelepanu pakkuda. Inimese jaoks ei ole midagi rahustavamat, kui turvaline ja hooliv lähisuhe, hea emotsionaalne kohtakt tähtsate inimestega.
Riidlemine ja laste probleemi sekkumine ja selle lahendamine on tihti vanemate poolt kasutatavad mõjutusviisid ses olukorras, mida kirjeldate. Kuid on veel üks tööriist, mille nimi on konflikti vahendamine. Selle kohta panen teile lingi – soovitan proovida ja soovin teile edu. http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
Ka on palju abistavaid tehnikaid raamatus Faber, A.; Mazlish, E. "Õed ja vennad rahujalal", Canopus 2011
