Tere! Mul mure nüüd juba viie aastase poisiga. Nimelt on aktiivne poiss, ta ei taha ühe koha peal kaua istuda ilma nihelemata. Sellega seoses ta ka ei keskendu asjadele mida talle räägitakse või mida ta tegema peab. Tal on tohutu enda välja elamise vajadus siis kas joostes või rõõkides mööda tuba. Samuti on tal 1.5 aastat vanem vend. Kellega nad ikka hullavad ja mõllavad ja piirid kaovad mõlemal. Minu mure ongi see et piirid kaovad, laste mängimimise vastu ei ole kellegil midagi aga teinekord olen vaadanud et kaua see neil kestab kui ei keela no vabalt kaks tundi võivad nad karjuda kakelda vahepeal nutta jälle naerda karjuda ja kakelda, loobivad patju ütlevad rumalaid asju mis eriti puudutab suguelundeid ka tagumikku. Lasteaiast olen saanud infot või pahameelt juba siis kui poiss oli 4-aastane. Väidetavalt et on kasvatamatu. Sellega me muidugi nõus ei ole, alati me räägime kui märkus tehakse ja asi paraneb. Kuu aega suudame käia enam-vähem hästi ja läheb jälle lahti. Nüüd sel aastal on lasteaias sama lugu, ta segab tundi, kui keelatakse siis ta ei tee välja, asi on läinud nii kaugele et ta on rahunemise toolil aga ka sealt suudab ta kedagi lüüa või tõugata. Muidugi on seal lasteaia rühmas 6poissi kellega koos kõik tegutsevad. TA saab sealt sellise tõuke et ei suuda end pidurdada. Kui keegi teeb rumaluse ees siis tema looomuses on see et ta peab selle topelt üle trumpama. Minu küsimus: kust peaksin alustama, kas kodune distsipliin on kõige alus? Kuidas õpetada last oma emotsioonidega toime tulema?
Kuigi olete püüdnud mõista, et poisid vajavadki palju liikumist ja rahmeldamist, kuid vahel on ka kodus nii, et hullamine viib pahanduseni. Lasteaiast saadud info teeb teid aga murelikuks ja nõutuks. Ühest küljest võiks ju eeldada, et lasteaias toimuvat saab õpetaja ohjata, kuid sooviksite ka midagi ette võtta. Ja eks see nii ole, et ka vanemad saavad palju kaasa aidata, et lapsed lastaias paremini toime tuleks.
Teie kirjeldusest võib aru saada nii, et teie poeg võib olla ka mõlemad poisid, ongi väga aktviivsed ja rahutud ning neil on raske meeles pidada korraldusi ning iga pisiasi võib neid käivitada. Samuti on poistele omane võistelda, konkureerida ja selles vanuses võib see tuua kaasa ka nügimisi, kaklusi, st tähendab, et piisab ühes väiksest ajendist, kui nad juba reageerivad. Isegi kui nad on või siis ei ei ole hüperaktiivsed, oleks ikkagi võimalik ja vajalik püüda neil aidata end rohkem keskenduda ja korraldusi, reegleid arvestada.
Ma soovita otsida kirjandust ja juhtnööre, mis puudutavad ATH-lapsi, sest need sobivad ka juhul, kui teie poisid on lihtsalt väga aktiivsed ja satuvad sageli pahandustesse.
Igaks juhuks omalt poolt lisan ka mõned mõtted.
Ilmselt ei tasu loota, et eemal, teiset toast antud korraldus üldse nende tähelepanu hõivab. Kui soovite, et teid tõsiselt võetaks, siis minge poisi juurde, looge kontakt ja alles siis andke talle teada, mida vaja.
Kui olete andnud neile korralduse, siis seda tuleb vajadusel ikka ja jälle korrata, sest tal läheb lihtsalt meelest ja uued stiimulid on juba ammu tema tähelepanu hõivanud. Seega pole põhjust loota, et ta mäletab tund aega tagasi öeldut, nt et toas ei tohi joosta.
Kui korraldusi ja selgitusi annaksite, siis väga lühidalt ja konkreetselt, sest pikk seletus ja noomimine ei toimi ning veenduge, nt küsides, kuidas ta aru sai.
Ta vajab alati aega ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumiseks ja teie eelnev info ja juuresolek aitab seda teha. Kui tal midagi prasjagu pooleli on, siis ta ei pruugi üldse mõista ega tähele panna, mida ütlete või siis kuuleb ja sellele järgnev äge protest. Niisiis, varu aega, et ta saaks mõttega harjuda.
Karistamised ja hirmutamised ei aita. Need vaid lisavad ärevust ja stressi, mis teeb veelgi raskemaks end ohjata ja kontrolli saavutada.
Arvestades, et poistel on olnud palju pahandusi, on nad eriti tundlikud ja vajavad tunnustust ja eduelamust. Kui poisid kasvõi midagigi teevad hästi, kasvõi see, et pahandusi oli vähem on hea märgata – andke positiivset tagasisidet, see innustab neid kordades rohkem tahtlikult teistega arvestama.
Lõpuks lisan, et teie aktiivsed poisid, ei ole kindlasti pahad lapsed, nad lihtsalt ei tule toime veel piisavalt hästi enesekontrolliga ning nad vajavad toetavat ja heasoovlikkus suhtumist, pidevaid sõbralikke, kuid konkreetseid ja selgeid meeldetuletusi. Jätkugu teil vaid usku endaase endasse kannatlikku meelt.
