Tere!
Meil on peres kaks väikese vanusevahega tütart (veidi alla 2a ja 4a), kelle iseloomud on väga erinevad. Suurem on vaikne ja suure isikliku ruumiga, soovib palju omaette olla ja ei armasta kui teda katsutakse liiga tihti. Pisem on energiline ja elavam. Sellest ka probleemid - nt pisike tahab suurt õde kallistada, suurem ei taha, pisem ei kuula, tüli lõpeb sellega, et pisem lööb suuremat või tõmbab juustest (ja tülid tekivad ka niisama mängimise käigus, mitte ainult kallistamise pärast). Juustest kiskumise komme on nüüd eriti külge hakanud ja kipub oma paha tuju sel viisil suure õe peal välja valama, ilma, et suurem oleks seda olukorda põhjustanud. Ma saan aru, et pisem teeb seda tähelepanu saamiseks, sest mõnikord on näha, kuidas ta spetsiaalselt teeb õele haiget ja vaatab siis meie (vanemate) poole. Ma ei oska midagi enam teha, oleme rääkinud ja keelanud, kuid miski ei tundu aitavat. Pisem on minuga kodune, suurem käib lasteaias, et selles ei saa ka asi olla, et ei saa piisavalt üks-ühele aega.
Teie tütred on erinevate iseloomudega ja hetkel on kujunenud nii, et väiksem, pea 2- aastaseks saav tütar, kipub 4 aastasele tütrele liiga tegema.
Toepoolest, kõik lapsed ongi erinevad ja seejuures on üsna raske midagi universaalset ja alati toimivat pakkuda. Seega, ehk oleks abi, kui laiendaks pilti ja vaatleks olukorda laste arengulisest aspektist lähtuvalt. 4- aastane võib tänu oma kujutlusvõime tekkimisele olla üsna häbelik ja mõnikord kartlik. 2-aastane on aga just- just avastamas oma mina ja oma piire. Ta võib küll tunduda mõnikord teadlik oma pahateost, kuid tänu veel arenemata kujutlusvõimele, tuleb talle alles peale pahateo tegemist meelde, et ta on juba varem selle tegevuse eest riielda saanud. 2-ne laps, eriti aktiivne laps, tahab end kehtestada ja katsetada igal hetkel. Ta kasutab selleks neid meetodeid, mis talle käepärased on: juustest kiskumine, löömine, tõukamine. Seepärast ongi korduvalt ja kindlalt vaja öelda: “Ei tohi!”.
Kuna 2-ne laps ei tule kindlasti toime ka oma emotsioonidega, siis tuleb teda ikka lohutada ja talle tema pettumust tagasi peegeldada, kuid seda peale kindlakäelist piiride seadmist.
Kui mänguliselt mõelda, siis mõlemale lapsele oleks ehk abi sellest, kui tekitaksite kunstlikult eraldi territooriumid mängutuppa. Näiteks kogu territoorium on kõigi kasutada, kuid põrandal olev sinine tekk on ainult väiksema territoorium ja roheline tekk on ainult suurema territoorium. Selgitage lastele reegleid, et inimestel on vajadus olla ka omaette. Issi on omaette siis, kui ta ajalehte loeb või mõnda tähtsat tööd teeb. Teda ei tohi segada. Emmet ei tohi segada siis, kui emme näiteks oma lemmiktassi võtab ja teed joob. Suuremat õde ei tohi segada siis, kui ta oma rohelisele tekile läheb ja nooremat siis kui ta oma sinisele tekile läheb. Kindlasti kuulete ka seejuures protestinoote, kui üks või teine piire ületab ja peate ikka ja jälle vahele astuma, kuid niiviisi on lastel kergem õppida mõistma teise inimese vajadusi.
