Tere, Minu elukaaslasel on eelmisest suhtest 8 aastane poeg Rasmus. Poisi ema jättis mehe maha, kui laps oli 1,5 aastane. Praegu on naisel uuest suhtest ka 5 aastane poeg. Vennad omavahel läbi ei saa. Suurem ei salli väiksemat silmaotsaski ilmselt põhjuseks kadedus, millega keegi ei tegele. Vennad on tihri kättpidi koos, mis on laste ema arust normaalne. Praeguseks elab Rasmus mina ja minu elukaaslasega ja suhted emaga ei ole eriti head. Ema juurde ta vabatahtlikult minna ei taha ja ega emagi oma emarolli väga tõsiselt ei võta. Nüüd aga sündis minul ja elukaaslasel tütar ja Rasmus ei salli ka pisikest tüdrukut. Ta keeldub meiega koos kuskil käimast ja ütleb, et vihkab teda. Kuna poisi jaoks on isa alati kõige tähtsam olnud, siis oli tal algul raske ka minuga leppida, aga selle parandas aeg ja saime omavahel väga hästi läbi. Ma saan aru, et ta on praegu kade väiksema õe peale ja ei taha isa veel kellegi teisega jagada ja alguses arvasin, et ehk aeg aitab tal uue olukorraga leppida. Nüüd aga tundub, et see läheb ainult hullemaks ja poiss vaatab juba õde pilguga, nagu tahaks talle liiga teha. Ma ei taha, et tütar peaks sellises keskkonnas kasvama, aga me ei oska mehega ka midagi teha. Loomulikult ei luba me poisil õe suhtes vaenulikult käituda, aga see ei pane ju teda oma väikest õde armastama. Isa üritab võimalikult palju aega poisiga koos veeta, et näidata talle, et ta ei jää isast ilma. Aga kasu ei ole sellestki. Poiss kurdab tihti isale, et õde saab isaga rohkem koos olla jne. Ma ei saa lasta neil veel rohkem kahekesi koos olla, sest mehel on töö tõttu niigi vähe aega, aga ka mina vajan toetust ja pisike tüdruk vajab oma isa. Mida teha? Ma tahaksin, et tüdrukul oleks kunagi armastav suur vend, mitte vend kes teda silmaotsaski ei salli.
Teie peres kasvab teie elukaaslase poeg, kes väljendab oma negatiivset suhtumist nii oma poolvenna kui oma poolõe osas.
Lapsed vajavad kasvamiseks turvalist ja toetavat keskkonda. Eelkõige on oluline, et keskkond ja ka vanemate käitumine (lapse suhtes) oleksid justkui veidi ettearvatavad. Kuna kirja põhjal tundub, et Rasmuse elukeskkond on tänu vanemate suhetele olnud üsna muutlik, siis võib arvata, et sügaval sisimuses ta end ebaturvaliselt tunnebki. Kuigi praegune kodu ja inimesed on hoolivad ja sõbralikud, läheb sisemise turvatunde tekkimiseks ikkagi vaja üha uusi kinnitusi ja pikemat ajaperioodi.
Kõigepealt ei peaks täiskasvanud kartma lapse vihapurskeid või ka väljendit “vihkan”. Lapse tähendused on täiskasvanute omadest oluliselt erinevad. Kui laps ütleb, et ta vihkab oma õde, siis võiksite teda tõeliselt kuulata ja talle tema poolt öeldut tagasi peegeldada: “Hm, sa vihkad oma väikest õde!?...” Saate ka uurida:”Hm, vihkad!...? Mis sa sellega täpsemalt silmas pead..?” Kui laps arendab teemat edasi, et jah, vihkan jah, sest õde saab issiga rohkem koos olla, siis täiskasvanu jälle peegeldab või sõnastab ümber. Näiteks: “Sa tahaksid issiga rohkem koos olla!?” Alati ei pea sellised vestlused kusagile kindlasse kohta välja jõudma. Olulisim on, et lapsel tekiks mõistmine, et tema mõtted ja tunded on teisele inimesele mõistetavad ja et kui teda kuulatakse, siis temaga arvestatakse ja seega tema olemasolu on tähtis. Selliste vestluste ajal on laps justkui ise teejuht. Lapse mõtteid ja tundeid ei peaks hukka mõistma või kuidagi kritiseerima. Saab hoopis küsida näiteks:”Ah nii. Sa vihkad. Aga kas võib olla ka nii, et sa nii väga ei vihka vaid sa pigem tahaksid ise issiga midagi toredat koos teha?” Ikka ja jälle tasub lapsele kinnitada, et issi ja mina ja kindlasti ka ema omal kombel armastavad teda. Võiksite ka mainida näiteks: “Olgu siis nii, et kuigi see kurvastab mind, proovin ma siiski leppida sellega, et sa vihkad oma õde. Mina armastan sind ja hoolin sinust ikkagi. Ma tahan hea seista selle eest, et sinul ja sinu õel oleks hea kasvada. “ Laps peaks mõistma, et täiskasvanud on täiskasvanuliku suhtumisega ja vaatamata olukorrale suudavad olukordi kontrollida. Nii ei pea laps ise võtma kontrolli ja tema turvatunne suureneb ajapikku.
Võimalik, et lapse jaoks tekkis alateadlik seos uue venna sünni ja ema “kaotuse” vahel. Kui nii, siis võib ju olla nüüd suur hirm, sest sündis ju jälle uus beebi ja ehk võib ka isa nüüd mingil kombel lapse jaoks kaotsi minna. Ikka ja jälle aitab lapsele tema tunnete tagasipeegeldamine, tema kuulamine, aktsepteerimine ja kinnitamine, et ta on armastatud ja hoitud ja isa ei kao tema jaoks ära.
Olulisel kohal turvatunde tekitamisel on piiride paigas hoidmine. See annab lapsele kindlustunde, et tema eest hoolitsetakse ja tal on kellele loota. Lapsed küll katsetavad piire ja see on mõningal määral nende arenguline vajadus, kuid nad peavad teadma (aimama) kuhuni nad saavad minna. Kui piire ei ole ja kõik on lubatud (või lubatud mõnikord nii ja mõnikord teistmoodi), siis hakkavad lapsed ise omi piire kehtestama. Selless staadiumis on laste käitumine väga provotseeriv ja jõuline. Seega, te küll kuulate last piisavalt ja ta saab palju veeta aega koos isaga, kuid isa peaks end mõnikord ka üheselt võetavalt kehtestama: “Ma mõistan, et sa tahad teha koos asju, kus me oleme vaid kahekesi. Mulle ka meeldivad need käigud ja tegemised. Aga ma tahan ka olla koos terve perega. Seekord lähemegi vanaema juurde kõik koos.” See on see koht, kus lapse protesti ei võeta kuulda, sest täiskasvanu on oma otsuse juba teinud.
Kuna peresituatsioon on keeruline (ema ja isa ei ela koos ja on ka uued lapsed ja elukaaslased), siis peaks olukord olema lapse jaoks eakohaselt lahti mõtestatud, lahti räägitud. Laps peab saama alati küsida küsimusi, kui tal need tekivad.
