palju on juttu vanema lapse armukadedusest kui perre tuleb uus laps. Meie peres on probleem aga vastupidine. Suurem laps on 5a ja väiksem 2a. Viimased pool aastat väiksem on tõeline "kohutav kahene". Ma arvan, et üheks selle põhjuseks on armukadedus vanema lapse suhtes. Miks ma nii arvan:
1) juba ammu oli nii, et kui olime väiksemaga omavahel, siis kui ta kuulis et suurem tuleb, siis tuli ruttu mu sülle
2) kui suurem on mu süles siis väiksem hakkab lohutamatult nutma ja tuleb ka sülle ning hakkab suuremat sülest ära ajama
3) ühel nädalavahetusel kui suuremat kodus polnud, käitus väiksem nagu kullapai(kohutavat kahest polnud kusagil). Ma ei tegelenud 2a rohkem , pigem vähem kui tavaliselt. Ta toimetas rõõmsalt ja stressivabalt ise.
4) nüüd enam ei taha väiksem suuremale lasteaeda järgi minna.
Mõlemad on armastatud ja hoitud lapsed. Suurem eriti empaatiline ja hoiab väiksemat väga. Kuid see väiksema terror (kisa ja lööb ka suuremat) hakkab suuremale muserdavalt mõjuma ja ausalt öeldes ma naudin seda kui saan olla emma-kummaga, aga mõlemaga koos olles see väiksema jonn ajab lihtsalt hulluks.
Teid väsitab väikesema lapse emotsionaalne väljendus, nutt ja tõrjuv käitumine suurema lapse suhtes. Olete märganud, et väiksem on justkui armukade suurema suhtes ning olete imestunud, kuna tavaliselt on seda suuremad väiksemate suhtes. Kui mõelda, mis on armukadedus? See on hirm jääda millestki olulisest ilma. Hirm, et keegi võtab ära midagi, mis kuulub mulle – tähelepanu, armastus, imetlus, lähedus jne. Kahene laps ei ole veel emast psühholoogiliselt päriselt eraldunud ja see on loomulik, et ta tajub, et ilma suurema lapseta on emaga kuidagi rahulik ja mõnus olla ning kui on see suurem ka, siis on kõik kuidagi teisiti. 2-aastase lapse aju ei ole veel arenenud nii kaugele, et ta suudaks keerulisemalt mõelda. Vanemad on väikese lapse jaoks need, kes aitavad rahuneda ja mahutada lapse sees tekkivaid tundeid ära. 3-4-aastasel lapsel tekib juba parem võime ennast rahustada ja öelda endale neid samu asju, mida varem ütles ema või isa. Seega väiksem laps lihtsalt vajab teid ning tema aju jaoks on keeruline hakkama saada enda sees tekkiva ebamugavuse ja segadusega, mida suurema õe kohalolu temas tekitab.
Periood, kus lapsed on 1,5-3-aastased, on tihti keeruline ja väsitav, sest lapsed tunduvad juba mõistlikud, kuid tegelikult on nad mitmes mõttes väga ebaküpsed. Vanematel tekib ootus, et laps saab juba kõigest aru ja siis tekib pettumus, kui laps käitub ikkagi väga impulsiivselt. Tegelikult on selline käitumine normaalne. Muidugi võib see periood mööduda erinevalt, sest iga laps on oma loomult erinev. Mõnel lapsel on tahe tugevam ja siis tekivad seesmised frustratsioonid ka suuremad. Laps ei tule aga ise oma frustratsioonidega toime, ta vajab vanema abi.
Mida siis teha? Teie noorem laps on vanuses, kus ta hakkab tasapisi tundma õppima ja nägema, et teistel inimestel tema ümber on ka vajadused ja need võivad olla tema omadest erinevad. Te saate last aidata sellega, kui aktsepteerite ja peegeldate tema tundeid ja vajadusi. Lapse arenguülesanne ongi lähiaastatel õppida oma pettumust taluma ja rahunema ning oma vajadustele erinevaid ja ka teistele vastuvõetavaid lahendusi leidma. Ja see kõik on ühe pisikese inimese jaoks päris suur väljakutse, sest isegi paljud täiskasvanud ei oska seda kõike. Kui peegeldate lapsele tema tundeid ja vajadusi, siis ta õpib ise ka enda sees toimuvat teadvustama ja saab sõnad enda sees olevate tunnete kohta. Näiteks võite öelda: sa tahad olla emme süles praegu; sa ei taha õele järgi minna, sest sulle meeldib emmega kahekesi olla; sulle ei meeldi, kui emme õde süles hoiab; ma näen, et sa oled väga kurb. Kui laps tunneb, et tema tunded on kuuldud ja aktsepteeritud, siis on tal lihtsam taluda oma tundeid. Kui laps ei saa kõike mis talle meeldib, siis tuleb aidata lapsel pettumuse tundeid tunda. Tunded ei ole ohtlikud ja neid võib lubada tunda. Tunded mööduvad ja muutuvad, kui lubada neid kogeda.
Üks soovitus veel. Kui tunnete, et laste tunded ajavad teid hulluks (nagu kirjutasite), siis soovitan lihtsalt otsida erinevaid võimalusi, kuidas oma tassi täita, puhata, energiat koguda, et jaksaksite jälle rohkem laste tundeid endasse mahutada. Kirjutate, et lastega eraldi olla on lihtne ja tore, siis loogegi vajadusel olukordi, kus saate ühe lapse kellegi teise hoolde anda. Samuti on väikeste laste kõrvalt oluline võtta aega oma paarisuhte jaoks, et paneksite mõneks ajaks ema rolli kõrvale ja saaksite olla lihtsalt naine. Väikesed lapsed vajad nii palju teie energiat ja tähelepanu, et väga oluline on leida iseenda jõuvarude laadimiseks sobivad võimalused.
Kokkuvõtteks ütlen, et isegi kui nii vahel tundub teisiti, siis võite olla kindel, et teie väike laps ei tee terrorit – ta on lihtsalt hädas ja ei oska enda sees olevate tunnete ja segadusega paremini toime tulla. Ta õpib ennast rahustama vastavalt sellele, kuidas aitavad tal praegu rahuneda tema ümber olevad täiskasvanud. Ütlete, et teie lapsed on armastatud ja hoitud ning see ongi kõige olulisem. Lapse aju areneb iga päevaga ning võite usaldada, et paari aasta pärast on noorem laps samuti empaatiline ja hooliv väike tüdruk. Muidugi tuleb arvestada, et temperament ja loomus on igal lapsel pisut erinevad ning laste vahelised tülid on normaalsed ka tulevikus, selle kaudu nad õpivad jagama, enda eest seisma, teisega arvestama jne.
