Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: Kärgpere lapsed

Tuulike
Külaline
Postitatud 10.03.2014 kell 10:47
Olen praeguseks oma mehega koos elanud ca 2 aastat. Minul on eelmisest kooselust poeg 5a ja mehel tütar 7a. Lapsed elavad 1 nädal meiega ja 1 nädal oma teiste vanematega. Tundume kõrvalseisjatele supertore pere, kenad vanemad-kellel suur süda sees, et armastada ka ´´teise´´ last. Tundus ka mulle meie suhte alguses, et enam parem olla ei saakski. Mees on kohe algusest saati võtnud meid perena. Et kui kuhugile minek, siis ikka kõik koos. Kui midagi tarvis teha, siis alati kõik koos. Aga minul eelmises kooselus oli lapse isaks mees, kes pigem oli kodus, kaunistas diivanit ja vaatas telekat ning teatas ühel heal päeval- et kõik mehed polegi loodud isadeks ja tema ei tea kuidas lapsi kasvatama peaks. Käisin pidevalt lapsega kahekesti üritustel, sünnipäevadel, parkides mängimas jne jne...ehk olin juba ammu üksikema rollis, kuni jätsin lapse isa maha, sest olen ka inimene ja ei jaksanud enam üksi kõike teha. UUs mees, uus pere, lastel koguaeg tegevusi palju ja minul lõpuks mees kes hoolib ja armastab ja tahab ka ärgata hommikul teadmisega-uuus päev on käes! Ei maga siin midagi! Marss õue....mitte ei pikuta diivanil tundideviisi. Juba alguses tundsin mina mehe 7a tütre suhtes kerget tõrget. Ta on lohakas, jonnakas, laisk, sööb salaja meeletult magusat ja pirtsutab ja ei kuula sõna jne. Mängides koos on enamasti kõik ok...kuid kui tulevad tülid, siis on lapsed nagu kass ja koer. Ja näen nii tihti, kuidas tütar oma isa kuulab...aga mina Smile olen tühi koht! Ja minust sõidab lihtsalt üle! Ja kui käratan...siis vajuvad suunurgad allapoole ja kohe jookseb issile kaissu. Tunnen vahest nii suurt pinget selle perega...et tahaks kõik nurka visata ja astuda uksest välja ja elada seda sama vana igavat elu mis oli siis kui lapse isaga koos olin. Tülides- ma ei suuda jääda erapooletuks...Näen kuidas tüdruk kiusab ja ajab jonni. Igapäevased tegemised...neid oli minu laps harjunud tegema minuga kahekesti ja ta väga igatseb meie kahe käimisi. Vahest jah, ytlen mehele, nüüd on nii, et mina lähen oma lapsega näiteks kinno ja sööma...sina tee oma lapsega midagi! Või, et mina lähen oma pojaga kellegile külla ja sina mine kaa kellegile külla, sest enamasti seal kus mina külas käin on kõik lapsed poisslapsed ja tüdrukul pole seal muud teha kui minu kõrval istuda ja passida ja igavust tunda. Milleks siis üldse kaasa ronida? Ole kodus oma issiga ja tee midagi muud! Õhtuti panen oma lapse magama sedasi, et kallistan teda voodi ääres ja loen talle lühikese jutu ja teen pai...ja musi ja ta jääb magama! Mehe lapsele suudan teha ainult kalli ja kõik! ja siis tuleb tüli, et miks sa mõlemale lapsele ei tee musi ja pai ja ei loe juttu- ma ei suuda! Ma ei suuda kasvatada sellest metslasest inimest! See olgu tema oma ema ja isa asi! Minu asi on minu lapsest kasvatada MEES! Tunnen hetkel, kuidas kõik läheb nagu hullemaks iga päevaga. Tüdruk käib koolis ja minu hea töökoha tõttu on mul rohkem võimalusi tüdruku ära toomiseks ja viimiseks ja trenni saatmiseks jne...aga ta ei ole minu laps Sad ja ma teen neid tegevusi vastu tahtmist! tahaksin laupäeva näiteks vahest veeta oma lapsega kahekesti...aga see pole võimalik Sad Vahest mõtlen, et peaksin ostma eraldi korteri endale- kus vajadusel ja soovi korral saan olla lihtsalt oma lapsega koos..nn aja maha võtta meie keerulisest perest! Võin olla nüüd halb inimene- aga kärgpere on loodud ainult tõeliselt tugevatele inimestele! Kohutavalt suur süda peab olema! Ilmselt meie suurim viga oli see, et hakkasin pärast lapse isast lahkuminekut kohe elama koos uue mehega kellel oli ka laps. Arvasin, et sedasi on kergem....Aga tegelikult oleksin juba lahku minnes otsima oma koha kus elada kasvõi paar kuud sest kui oleksin siis näinud kõrvalt- milline metslane see tüdruk on ja millised on laste omavahelised tülid ja milline on meie igapäevaelu ja kui erinevad on meil arusaamad mehega külaskäikudest ja perest! Siis oleksin kindlasti selle elu kõrvale jätnud ja oleksin vast praegu õnnelik apsega kahekesti elades. Igal vabal hetkel ronib plika mulle sülle ja kaissu ja tahab käest kinni hoida-aga mian ei taha! ma ei suuda! ma ei kannata teda! tahan oma lapsel käest hoida ja kõiki ilusaid asju teha. Ma ei kujuta ette, kas kunagi läheb kõik paremaks? Hetkel olen nagu viitsütikuga pomm kui kuulen, et plika tulemas meie juurde! Lähen nii närvi ja pahaseks, et ma ei suuda seda ilmselt sõnadesse panna! Mõitlikum on vist minna ja elada oma elu...hetkel rikun ka plika elu ära sest näen, et ta saab aru, et ma ei talu teda silmaotsaski! Ja täna hommikul...tuli plika mind esimesena kallistama....ja minu poja mu sülle ei mahtunud. Poja teatas- emme..okei ma siis lähen eemale..näen, et sa juba oled kinni! EI OLE ! Olen ainult SINU emme...mitte kellegi teise oma Sad
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 11.03.2014 kell 13:46
Te uus suhe tegi teid õnnelikuks, see oli varasemaga võrreldes hoopis teistmoodi kooselu, kus mees võtab aktiivse rolli pereelus. Teile meeldis just see, et ta liitis teid kokku, tundsite end osalisena ühtses peres. Kuid nüüd olete segaduses - seesama ühine pere lastega on muutunud teile koormavaks, igatsete nüüd hoopis omaette olemist pojaga. Võimalik, et mehe otsustavus, domineerivus ja initsiatiiv taandab teid teie jaoks ebasobivasse rolli, see on teile võõras muster ja sellega on raske kohaneda.
Kirjutate, et teie jaoks on olnud kõige pinget tekitavam suhe mehe tütrega. See oleks ju mõistetav, kui te ei saa teda pidada sama armsaks kui oma last. Kuid teie jaoks teeb asja hulluks just tõdemus, et te ei suuda taluda tema lähedust, kallistusi, teid pahandab tema käitumine, ilmselt ka tema olemus. Vähemalt olete enda ees aus ja teadvustanud, et see teid tõsiselt häirib ja ei suuda teda omaks võtta pereliikmena, olla temaga siiralt sõbralik ja hooliv. Aga etteheited endale, end halvaks inimeseks pidamine on liialt suureks koormaks. Keegi ei suudaks ega peagi nii suure pingega kaua vastu, ega pea ka teesklema sooje suhteid. Seega tuleks kindlasti midagi ette võtta.
Teie kirjast tekib oletus, et te pole oma segadusest, seda enam kahetsustest, mehega rääkinud. Võimalik, et see olekski liiga ennatlik, kuid alustada saaksite ka ju samm-haaval probleemiga tegelemisest. Näiteks sellest, et sooviksite vahel aega enda jaoks ja oma pojaga kahekesi olemisteks. See on väga loomulik, et sellest puudust tunnete. Kindlasti vajaksite just mehega oma mure üle arutamist – see on ju kogu pere asi ka. Pereväärtus ju seisnebki selles, et iga liige ja tema heaolu on tähtis ka teistele. Teil ei pea olema selgeid lahendusi, mida teha, kuid seda, mis teid häirib, milline käitumine on teie jaoks sobimatu, mis on lastele lubatud, mis mitte – see on ju kindlasti teema ühiseks arutuseks. Kärgpere elu ongi keeruline just seetõttu, et tuuakse ju kaasa erinevad arusaamad, reeglid ja harjumused ja nende ühitamine on pingeline protsess ja võtab aega. Ka laste jaoks on olukord problemaatiline, eriti kui nad pendelavad kahe kodu vahet. Neil ongi raskusi ikka ja jälle kohaneda, keda ja kuidas arvestada, kelle sõna kuulata, keda omaks võtta, keda usaldada, kui on mure jne. Nad võivad sattuda kergesti lojaalsuskonflikti nii oma vanemate kui kasuvanemate vahel ning seetõttu on nad pidevas stressis, emotsionaalselt labiilsed, mis väljendub tujukuses, trotsis, , klammerdumises, sageli ka agressiivsuses, sõnakuulmatuses jne. Nii juhtubki, et üks vanem keelab ja siis otsitakse lohutust teise juures, probleemid käitumises üha süvenevad ja kahjuks ka pinged vanemate vahel, mis omakorda kandub lastele.
Võib tõesti tunduda, et vanematel peaksid olema raudsed närvid, kuid kust neid võtta, kui endalgi raske. Kõige alus on aga ikkagi teie omavaheline suhe mehega. Kui see toimib, tunnetate vastastikku toetust ja mõistmist, siis mõjute kogu perele ühendavalt, lapsed tunnetavad turvalisi piire, siis taanduvad ka paljud probleemid.
Niisiis, alustage sellest, mida te praeguses keerulises olukorras kõige enam vajate. Kui see on aeg iseendale ja kahekesi pojaga olemised, siis võtke midagi ette, et seda oleks piisavalt. Võimalik, et praegu kandub teie pahameel tüdrukule just seeläbi, et tema on see „süüdlane“, kes takistab teil pojaga koosolemisi, mida vajate. Kui saate vabalt otsustada ja piisavalt oma pojaga olla, võib ka suhtumine mehe tütresse sallivamaks muutuda. Edasi mõelge kindlasti sellele, milline on praegu teie suhe mehega, kas on midagi, mis teie arvates ei toimi ja võtke see teemaks. Kas teie kahtlused ei tulene hoopis sellest, milline on teie paarisuhe ja rahulolematus kandub suhetesse lastega? Kui siiski tundub, et rääkimised ei aita, segadus ja pingeid teis ei saa leevndust, siis tasub pöörduda ka pereterapeudi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (4)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!