Tere! Laste vanusevahe 2 aastat ning väiksema lapse sündides hakkas suurem laps lööma nii väiksemat venda, ema kui ka isa. Kui isa tegeleb väiksema lapsega, siis laps armukade pole, kuid kui mina ema võtan väiksema sülle, siis hakkab suurem kohe nutma, et tema tahab ka emme sülle, otsib mõne mänguasja millega pisemale virutada, tõmbab ja näpistab väiksemat jalast või käest jne. Saan aru, et laps on armukade ja soovib olla vaid ema tähelepanu keskpunktis nagu varemgi. Seletame talle mehega pidevalt, et miks ei tohi lüüa jne, aga kui talle rahulikult rääkida, siis ta muutub veel kurvemaks ja nutab õnnetult. Seetõttu teen ka vaid üksnes suurema lapsega erinevaid asju-nt käime vaid meie koos õues mängimas või koos poes jne-laps on neil hetkedel üliõnnelik ja tahab vaid minuga jutustada ja tihtipeale mainib ära, et seekord polegi venda kaasas ja ütleb, et meie oleme emmega nüüd kahekesi. Aga kui olen lastega vaid mina kahekesi kodus ja mees tööl ning tegelen kahe lapsega korraga, siis on olukord vahest nii hull, et suurem nutab ja väiksem nutab ja tihtipeale kogu õhtu ning mul endal ka lõpuks pisarad jooksevad...suurem nutab, et emme pane venna ära ja võta mind sülle jms. Aga kahjuks väiksem tahab suure osa ajast vaid süles olla ja vaevleb gaasivaludes. Kas oskate anda mõnd konkreetset soovitust, mida teha?
Peale noorema lapse sündi teie peres on esiklaps muutunud armukadedaks, mis väljendub temas agressiivse käitumise ning kurbustundena.
Olete vastutustundlik ja hooliv vanem, kes arvestab lapse vajadusega tunda end erilise ja armastatuna, pakkudes lapsele sina-mina aega (kahekesi teeme midagi, mis rõõmustab sind), kindlasti jätkake seda!
Samuti võiks sama teha isa, tema roll vanema lapsega tegelemisel peakski nüüd suurenema.
Lapse jaoks on noorema venna sünd perre olnud traumaatiline, varem vaid talle kuulunud vanema(te) jäägitu tähelepanu on nüüd suuresti suunatud väiksemale ja paratamatult kogeb ta ilma- ja kõrvalejäetuse tunnet.
Paljud lapsed püüavad vanemate tähelepanu ebakohaselt viisil, kuna teisiti nad ei oska- ja kui näiteks venna kiusamine on kaasa toonud vanema reageeringu (mis siis, et negatiivse), jätkab ta seda käitumismudelit, kuna see mingilgi moel kompenseerib talle tema vajaduse.
Lapse käitumine on alati vajaduspõhine ning tema vajadus on olla armastatud, hinnatud, ta soovib tunda end erilise ja ainukordsena.
Kuidas siis aidata oma last? Pakkuge talle nii palju kui võimalik positiivset tunnustust ja tagasisidet, leidke iga päev tema tegemistes paar asja, mida saate talle tagasi peegeldada, et see tegevus/käitumine rõõmustas teid. Iga laps on milleski hea, märgake seda, mida ta oskab või on õppinud tegema.
Võimalusel kaasake laps väiksema venna eest hoolitsemisse kaasa, näiteks paluge tal tuua midagi, kiigutada venda, aidata sokke jalga panna jne. jne. - andke talle edasi sõnum, et ta on nüüd suurem ja ta saab aidata teid väiksema eest hoolitsemisel. Ning et see on teile hästi oluline ja et te hindate seda väga!
Nii aitate tal tunda uhkust oma uue rolli üle ja see toetab lapse kohanemist muutunud elusituatsiooniga. Lisaks tõstab see tema enesehinnangut, mis omakorda võib viia armukadeduse vähenemiseni.
