Noorem laps on 2,5a ning vanem 13a(tüdrukud). Noorem laps läheb ja lööb vanemat, kui ta midagi ei saa või lihtsalt väsinud on. Kohe läheb nimme tema juurde ning virutab kas käega või mõne asjaga või küünistab. Lööb ka vahest mind ning isa. Isa tavaliselt siis kui jonnimise-jauramise ajal üritab temaga rääkida või kui laps tahab et mina temaga tegeleksin (süüa annan, riidesse panen). Viimasel ajal ka hammustab ennast. Kuidas peaksin tema käitumise peare reageerima või kuidas isa ning vanem õde peaksid reageerima?
Noorem tütar paneb Teid muretsema, lööb teisi pereliikmeid ja hammustab ka ennast. Tahate teada, kuidas peaksite reageerima. Kirjutate ka, et tütar teeb seda „kui ta midagi ei saa või lihtsalt väsinud on“, seega käitumise põhjus on teada. Laps püüab leida viise oma vajaduste rahuldamiseks, kuid sõnavara napib, nii tundubki löömine hea viisina. Muidugi ei saa sellist viisi oma vajadustest teada andmiseks pidada heaks. Lapsele tuleb teada anda, et panete teda tähele, kuid ei lepi haiget saamisega. Hea oleks, et iga pereliige kostaks enda eest, mina-keeles: „Mul on valus kui sa mind lööd, saan pahaseks ja ei taha sinuga mängida/ sulle süüa anda/ aidata sind riidesse.“ Nii väiksele lapsele võiks oma sõnu kinnitada ka tema käe endast eemale suunamisega.
Enda hammustamine on märk mingist halvast tundest . Lapse sees on mingi pinge, mida ta seletada ega mõista ei oska, kuid mis teda vaevab. Abi oleks lapsega rääkimisest, kuid mitte teemal, et hammustamine on paha, vaid tunnetest. Umbes nii: „Sul on nii paha tunne, et kohe hammustad ennast. Mul on ka vahest halb tunne sees, siis ma vaatan mõnda ilusat pilti/kuulan muusikat/otsin välja sinu pildi jms.“ Laps saab teada, et temaga on kõik korras, halvad tunded tulevad vahest ka emale peale ja ema toimetab nendega nii. Ajapikku võib hakata tundeid ka nimetama, on see viha, pettumus või miski muu. Tunded tekivad ju inimestes ikka, kuid last võivad nad ehmatada, sest pole kogemust, et nad muutuvad, on hirm, et nii jääbki.
