Sain lasteaiast tagasisidet, et mu viieaastane laps on hakanud üht oma rühma last kiusama. Ei võta teda mängu, käratades, et ei taha teda oma (ja oma sõbra) mängu. Ka kasutab füüsilist vägivalda. On pritsinud veega, lõpetamata siis, kui palutakse; on surkinud näpuga ning konkreetselt löönud. Ilma igasuguse põhjuseta. See on ainus laps, keda ta kiusab ja saan aru, et see on kestnud lühiajaliselt.
Rääkisin lapsega, üritasin jõuda selgusele, mis on põhjuseks just selle lapse tõrjumisel ning kiusamisel. Laps ei meeldi talle. Põhjendada ei suuda (või siis ei soovi ja ma ei oska seda temalt välja meelitada) - lihtsalt ei meeldi ja kõik.
Kuidas aidata kaasa olukorra võimalikult konstruktiivsele lahenddamisele?
Rääkisin lapsele, et kui inimene ei meeldi, ei pea temaga ilmtingimata mängima (kuigi võiks proovida), ent seda võiks öelda sõbralikult. Haiget teha ei tohi, sest siin on valus (meenutasime koos viimaseid haigetsaamisi).
Mida ja kuidas lapsele veel selgitada (tegu on üsna kinnise lapsega, kes oma tundeid naljalt ei näita) ning teda paremini õpetada oma antipaatiaid kontrollima?
Millisel määral peaksin last veenma talle antipaatse lapsega mängima (tegu on sõbraliku lapsega, kes otsib mu lapsega sõprust)?
Millist abi võiksin oodata lasteaiaõpetajatelt?
On igal juhul hea, et olete poisiga rahulikult rääkinud ja julgustanud teda väljendama, mis talle ei meeldi selle teise poisiga mängimises. Eks on ju nii, et ka suured inimesed ei pruugi osata seletada, miks nad mõnd teist inimest pelgavad või ebasümpaatiseks peavad. Küll aga on hea, et keegi üritab mõista, et nii on. Kui teil veel tuleb pojaga sellest juttu, siis püüdke kuulamise kaudu keskenduda sellele, kuidas teie poeg end tunneb, kui see teine poiss mängu tuleb või midagi muud teeb, mida teie poeg takistada püüab. Mida see talle endale tähendab, kuidas mõjub. Vähe on abi sellest, kui ta teist poiss kirjeldab, sildistab, kritiseerib. On tõepoolest hea suuta sallida, et inimesed, on erinevad ja kõik ei saa olla meie sõbrad ega pea meile üldse meeldima, kuid me peaksime suutma sellega toime tulla. See juures on meil õigu seista selle eest, kui meile liiga tehakse, meid häiritakse, ollakse ebaõiglane vms. Me ei vaja õigust teist inimest, tema omadusi arvustada, me ei saa teisi muuta, kuid me soovime, et meie vajadustega arvestatakse. Niisiis, mitte niivõrd: miks see poiss sulle ei meeldi, kuivõrd kuidas sa end tunned, kui tahab sinu lähedal olla või mängu tulla. Mida see kõik teie pojaga teeb ja tema jaoks tähendab. Edasi, sellest tulenevalt on ehk võimalik koos arutleda, mida edasi teha. Kui vaja, siis miks mitte rääkida sellest koos lasteaiaõpetajale, kaasta see teine poiss. Kaasates ka teised asjaosalised võib teha mõned kokkulepped või reeglid selle kohta, kes kuidas mida mängib, kuidas võib anda teada soovist mängida, kuidas keelduda, segamisest teada anda jne.
Kindlasti hoidke oma lapsega usaldussuhet ja võimaldage tal endal väljendada ka neid tundeid, mis näivad nö sobimatud. Sageli räägib teiste kiusamine halvast enesetundest, soovist ennast kaitsta, vabaneda pingest, tulla toime emotsioonidega. Kui tunneb, et temast saadakse aru, siis ei pea ta ennast kaitsma sobimatute võtetega. Teie lapse kinnine olek võib rääkida sellest, et tal on olnud keeruline ennast väljendada ning seda enam vajab ta head kuulajat.
See kogemus, kuidas enda eest seista, kuidas toime tulla, kui keegi ei meeldi, segab jne, on ju väga vajalik ka edaspidiseks. Jälgige, kuidas teie peres võib väljendad erimeelsust, oma arvamust, vastanduda teistele, kaitsta oma piire. Kindlasti on tähtis, et teie poeg ise ei kogeks, et keegi temale haiget teeks, tõukaks, tõrjuks või muul viisil kiusaks. Ta vajab eeskuju ja kogemust, kuidas suured inimesed väljendavad oma pahameelt, seisavad enda eest teistele haiget tegemata (vt. kirjandusest lisaks kehtestamisoskuse kohta).
