Käisime hiljuti perega minu mehe vanematel külas. Meie laps on 2 ja mehe õe laps 3,5 aastat vana.
Meie lapsel oli mängimiseks uus väike auto, mille teine laps igal võimalusel endale võttis. Üldiselt ma oma lapse mänguasjadele kade pole, eriti kui ta ise nendega parajasti ei mängi, ning olen õpetanud, et tuleb teistega jagada, siis ongi lõbusam mängida. Aga seekord hakkas mind teise pere käitumine tõsiselt häirima.
Suurem laps vaatas multikat ja minu laps võttis põrandalt üles oma uue mänguasja. Selle peale hüppas teine kohe ligi ja tõmbas tal auto käest, nagu see oleks tema oma. Tema ema üritas olukorda siluda, aga leppis seletusega stiilis „tahangi kade poiss olla“. Autot me seekord tagasi ei saanud ja hakkasime lohutuseks muud mängu mängima.
Arvatavasti tuleb meil taolisi olukordi ka edaspidi ette ja mõtlen nüüd, kuidas peaks käituma ja mida oleksin tookord pidanud ise teisiti tegema. On selge, et mehe vanemate juures olen mina nõrgemal positsioonil, et me võtame ka edaspidi oma mänguasju sinna kaasa, et võõra lapse käest ei hakka ma midagi jõuga ära väänama ning samas lepivad ülejäänud sellega, mis lapsele parasjagu sobib. Seejuures on mul kahju oma lapsest, sest tema õppis praegu küll vist ainult seda, et tuleb loovutada ka oma kõige uuemad ja huvitavamad mänguasjad, sest tema ise neid veel tagasi nõuda ei oska, aga keegi teine ka kuidagi ei toeta.
Niisiis, kuidas peaks sellises olukorras käituma, et laste tunded väga kannatada ei saaks, iseennast teiste ees lolliks ei teeks ning täiskasvanud laste mänguasjade jagamisel omavahel tülli ei läheks?
Vägisi ei saa ühtegi väikest last panna tahtma teistega oma asju jagama. Kõnesolevate laste vanuses ei saa nad veel arugi, miks üldse peaks midagi teisega jagama. (Arenguliselt saab laps jagamise olulisusest aru alles 6-7-8-aastaselt.) Küll aga mõistab teie laps, kui tema teguviis ei ole teisele lapsele või teistele täiskasvanutele meelepärane. Oluline on see, et ta saaks tagasi kindlustunde, ja seda saab eelkõige teha tema tundeid tagasi peegeldades. Seda ootab ta eelkõige teilt. Ühelt poolt peaksite ses olukorras lapse tundeid igati normaliseerima: sulle ei meeldinud, et ta võttis sinu auto ära, sa oleksid tahtnus ise sellega mängida, aga järgmisena andma ka rahustavat teavet: et midagi halba ei juhtu, kui keegi teine võtab, küll ta annab tagasi jms.
Selles vanuses ei ole laps kindlasti kade ega isekas. Ka soov teistega koos mängida tuleb hiljem, esialgu lastel lihtsalt uudishimu teiste vastu ja teiste asjade vastu. Ka teine laps – see, kes auto võttis, on ju veel väike. Alles siis, kui lapsed hakkavad selgemini tunnetama, et teisi võib usaldada ja temaga ollakse sõbralik ja hooliv, siis õpib ta sama ka teistele vastu pakkuma.
Igal juhul ei õpi laps asju jagama, kui sellega on pahandused. Külas on veidi teine olukord kui kodus, ka teie tunnete survet nii lapse poolt kui ka täiskasvanute poolt ning see tekitab segadust. Võib proovida võtta külapeale kaasa ainult neid mänguasju, mis on juba vanad tuttavad – neid ehk on lihtsam loovutada. Teisalt saate aga seista ka enda eest, öeldes juuresolevatele täiskasvanutele selgelt ja endakohaselt, mida teie mõtlete ja tunnete.
