Olen mõned korrad varemgi siit abi otsinud ning üritanud soovitusi, mõtteid ka rakendada. Siiski olen mures ja väga kurb üheaegselt (kui viha üle läheb), et vanem poeg (7-a) kipub ikkagi "kräunutama" väiksemat venda (1a 6 k). Olen üritanud olla nii-öelda vahendajaks - just, et mida väiksem võiks tahta öelda-teha, oma häältega märku anda, kuna tal selgeid sõnu on veel vähe. Üritan öelda, et vaata selline pool - nutune hääl, ära rohkem tee jne Samuti võtab suurem mingid väiksema mänguasjad ja mängib nendega väiksema nina all ning ei lase teisel neid puutuda ega katsuda - ühelt poolt peaks väiksem aru saama, et kui keegi asjadega mängib, ei tohiks neid võtta. Teiselt poolt on ta veel üsna väike ja ei saa aru, miks ta ei või puutuda äkki asju, mis on muidu tema omad. Venna tuppa teda nagunii ei lasta (tal on legod põranda peal ja väike kipub neid lammutama). Kuidas lahendada selliseid olukordi, et väike ei kisaks pidevalt ning et ise ka ei lõpetaks asju lahendada püüdes suurema peale karjudes. Olen mõelnud, kas võib olla liiga vähe tähelepanu ikkagi suuremale, kuid praegu on raske mul endal selgeks mõelda, kuidas asja lahendada. Mõlemad on peaaegu ühekaua üleval - vaid pool tunnikest läheb väiksem varem magama. Lõunaune ajal on suurem koolist tulemas ja vahest vaatan sel ajal, mis on tal õppida, aitan mõnes asjad, räägib, kuidas koolis läks jne. Tean, et talle meeldiks, kui me kas koos või nüüd ta ka ise saaks mulle lugeda, aga kuidas leida selleks rahulikku aega, pean veel mõtlema. Olen käinud ainult suuremaga koos ujumas, raamatukogus, jõulumaal käisime vaid kahekesi. Mida veel võiks teha, sest kisamisega asjade lahendamine võib küll lõpetada antud olukorra, kuid jätab kõikidesse halva tunde ja toob mul vahest pisarad silma.
Olete püüdnud mõista mõlemat poega, pühendunud ka suuremale oma aega ja tähelepanu, kuid olete siiski mures poiste kemplemiste pärast. Vahendajaks olemine võib olla vajalik, kui kaks riidlejat on kimpus ise probleeme lahendada, siis nad vajavadki neutraalset sekkujat, kes aitab neil kõige pealt väljendada, mis neid häirib ja siis leida lahendusi, mis sobivad mõlemale. Seega lapsevanemad vahendaja rollis saavadki aidata lastel suhelda nii, et vastastikune mõistmise paraneks. Väikevend, kelle eneseväljendus veel vähene, vajab abi end teisele arusaadavaks tegemisel ja seejuures ka vähese sõnavara pärast. Suurem jaoks ei ole raskuseks rääkimisoskus, pigem oma enesetunde sõnadesse panemine. Kui olete püüdnud väikevenna nimel rääkida, siis on vajalik ka teine osapool ära kuulata. Tema saab juba ise enda nimel rääkida, mida probleemolukorras tunneb, mida vajab jne. Kui olete mõlema poisi vaatenurka mõistnud, siis kaasake suurem vend sobiva lahendus leidmisele. 7.aastastele sobib sageli kokkulepped, reeglid, ühesõnaga selgus ja õiglus. Näiteks arutlege selle üle, kellel ja millal on õigus võtta mänguasju, teise asju, kuidas ta võib nendega toimida jms. Kas peab luba küsima, millal ja kuidas on õigus keelduda. Kas on eesõigus sellel, kes võttis asja esimesena, sellel, kelle toas ollakse vms. Kuigi väiksem ei mõista veel kõiki kokkuleppeid, on teil siiski mingi selgus ja ka tema hakkab seda peagi arvestama. Seda enam, et praegu näib vajalik olema just suurema pojaga leida ühine keel.
See on suurepärane, et olete leidnud võimalusi suurema pojaga päris kahekesi olla. See lähendab teid kindlasti ning annab hea enesetunde. Suuremad lapsed ju tunnevad sageli e nd kõrvalejäetuna kui vanemad on väga hõivatud väiksematega. Lisaks sellele, et olete piisavalt kaua ajaliselt koos, vajavad nad ka teisel viisil koosolemist kui väiksemad. Suuremad vajavad rohkem koostegemisi, edusammude märkamist ja tunnustamist, aga osavõtlikkust emotsionaalses tähenduses. Seega võtke aeg-ajalt üles ka teema, kuidas suurem end tunneb, mis talle tähtis on, sh ka pingelisemad teemad, nt kuidas ta end tunneb, kui väikevend võtab tema asju, et väikevennaga ei saa mängida neid mänge, mida ta tahaks jne. Seega kuulake teda hoolega, peegeldage seda, kuidas aru saate ning sellistel hetkedel kindlasti vältige noomimist, moraalilugemist, isegi kui teil on mõni vana asi nö varnast võtta. Pigem suunake poissi selles suunas, mida võiks teha, et mõlemal vennal oleks hea.
Kokkuvõtlikult oleks sõnum selline, et vähem rääkimist (mis sageli kipub olema pigem moraalilugemine) ja rohkem kuulamist. Kui olete juba piisavalt selgelt andnud teada, millist käitumist te peate sobimatuks, siis lülituge aktiivsele kuulamisele, et ta kogeks ka enda mõistmist.
