Mul väike mure seoses oma 2 aastase pojaga.
Nimelt juuni alguses hakkas ta lasteaias käima, ennem oli meil kodus lapsehoidja. Alguses oli kõik OK kuid nüüd paar päev on ta teisi lapsi tõuganud ja hammustanud. Eile kui poisile lasteaeda järgi läksin, siis kasvataja ütles, et mu laps on liiga agressiivne, hammustab lööb jne ja eriti just endast väiksemaid. Nemad soovitasid mul lapsega psühholoogi juurde minna. Kas see oleks lahendus? Mul endal kodus sellist probleemi õhtul küll ei ole. Natukene jonnib, kui õhtul koju jõuame, kuid hammustamist ja tõukamist pole ma nii näinud.
Ma ise olen suht õnnetu, kuna siiralt tahaks et ta harjuks ka teiste lastega. Üksikemana on natuke raske end töölt ka lahti võtta, et lapsega kodus olla. Mida ma saaksin teha, et asi paremaks läheks?
Pille, olete mures oma lapse käitumise pärast, kuna kasvataja ütles, et ta on liiga agressiivne ja hammustab teisi. Mida väiksem on laps, seda füüsilisemalt ta ennast väljendab. Hammustades ja lüües väljendab laps oma rahulolematust ning kaitseb oma piire. Kaheaastased lapsed ei oska veel teha koostööd nii, nagu seda teevad vanemad lapsed. Kaheaastane laps ei ole ka verbaalselt piisavalt oskuslik ega oma tunnetest nii teadlik, et väljendada oma vajadusi. Lasteaias on palju lapsi ja kasvatajad ei suuda tõenäoliselt kõigi vajadusi pidevalt märgata ja lapsi oma vajaduste väljendamises aidata. Kui laps jääb hätta ja ei oska midagi targemat teha, siis ta lihtsalt teeb midagi, mida ta oskab – näiteks lööb või hammustab.
Löömise ja hammustamise korral tuleb muidugi lapsele teada anda, et selline käitumine ei ole aktsepteeritud, kuid samas on vaja aktsepteerida lapse vajadusi ja tundeid, mis olid selle käitumise põhjuseks. Laps õpib oma ise vajadusi ja tundeid sõnastama, kui esialgu teevad seda täiskasvanud. Laps võiks täiskasvanute suhtumisest õppida, et turvaline on tunda tundeid ja ta on täiesti süütu, kui ta tahab erinevaid asju kohe saada ning samal ajal õpib ta seda, et kõiki asju ei ole võimalik saada ja et ka teistel inimestel on omad vajadused. Sotsiaalsete suhete õppimine võtab aega, nõuab täiskasvanute kannatlikkust, armastust ja ausust.
Ütlete, et alguses lasteaias seda probleemi ei olnud ning samuti pole hammustamist ja löömist kodus olnud. Põhjused võivad olla erinevad ja kirjateel on raske aru saada. Alguses võis olla lapsel lasteaias rohkem tähelepanu, ning lapse ei tundnud, et tema vajadused oleksid rahuldamata. Teine võimalus, miks alguses oli ok, võib olla see, et alguses ei tundnud laps end piisavalt turvaliselt, et end üldse väljendada. Nüüd on ta muutunud julgemaks, et enda eest seista, kuid tal on veel vaja õppida, kuidas enda eest teisel viisil seista.
Küsite, kas psühholoogi juurde minek võiks olla lahendus. Spetsialistiga arutamine võib anda teile kindlust, kuidas saate ise veel rohkem oma last toetada ja suunata. Võite lugeda ka kirjandust lapse arengu kohta –näiteks üks armas raamat on „Kooskasvamine“ Anna Wahlgren. Samuti soovitan Gordoni perekooli, milles õpetatavad oskused toetavad samuti lapse tundetarkuse ning sotsiaalsete oskuste arengut. Usun, et lapse igakülgne toetus on lapse arengule hea, kuid siiski arvan ka seda, et lasteaias tekkivate konfliktidega saab otseselt tegeleda siiski kasvataja. Kasvataja saab märgata, miks ja millal laps hammustama kipub ning aidata siis last vajalikul moel, et kujuneksid uued paremad viisid enda väljendamiseks.
