Tere! Minu 7a-ne poeg on läinud ajas tagasi ja lahendab rasket hetke, mis tekkis tema elus 3,5aastasena, mil me lapseisaga lahku läksime ning õigepea sündis ka perre vend. Laps jäi ilma suuresti nii ema kui isa tähelepanust. Üles on otsitud toonane kaisuloom ja seda hoitakse kiivalt venna eest. Tol hetkel pidi suurem poiss ema kaisust välja kolima, kuna uus laps oli sündimas. Vahel ronib seitsmene sülle ja kerib end rinnale öeldes: "Tahan tissi!". Vahel väljendab oma viha väga otseselt: "ma tahan,et väiksem vend poleks iial sündinud, viska ta aknast välja!" või "Mina olen su esimene poeg, sa pead minuga olema!", "Täna magan ma sinu kaisus!" . Väiksem on rõõmupall ja ronib vennale selga, tahab mürada. Suurem aga on enamasti ta peale kuri ja tõrjub teda, võtab teda tüütusena. Viimasel ajal teeb salaja haiget ja mängib minu silme all süütukest. Müramised lähevad ruttu üle jõu näitamiseks. Vahel on aga nii armsalt koos, hoiavad ja kallistavad. Neid hetki on aga imevähe. Kuidas aidata suuremal aktsepteerida fakti,et meil on väike vend (hetkel 3,5a-ne) ja et me peame ühise perena üksteist hoidma, toetama, armastama, aitama. Kuidas tuua neis esile rohkem armastust teineteise vastu, vähem karjumist ja füüsilist kontakti otsimist? Ette tänades!
Teie kirjeldatud olukord on segu erinevatest probleemidest, millega teie laps on pidanud tegelema. Antud olukorras on kindlasti osa teie lahutusel, millest on juba mitu aastat möödas. Samuti väikse venna sünd, mis on tekitanud konkurentsi ema suhtes. Lisaks kasuisa ja temaga suhe. Kolmandaks on tegemist koolimineva lapsega, kellel on ka arenguline kriis. Seega on teie lapsel erinevaid tegureid, mis mõjutavad tema käitumist ja emotsioone.
Antud olukorras ei ole võluvitsa, mis muudaks olukorda päevapealt. Samas annab teha erinevaid asju, mis loovad tasapisi tasakaalu teie lapse elus. Esimene ja kõige tähtsam on emaarmastus, mida vajavad jätkuvalt palju ka 7 aastased lapsed. Teie olete oma lapse jaoks ainukene kõige lähedasem inimene, kes saab talle tuge pakkuda. Sellest lähtuvalt peaks lapsel olema igapäev mõni hetk, kus ta saaks olla ainult teiega kahekesi. See aeg ei pea olema pikk, samas peab see olema kvaliteetne nt. koos jalutamised, unejutu lugemised, lihtsalt vestlused jne. Oluline on see, et laps ei peaks kogu aeg konkureerima väiksema venna ja kasuisaga teie pärast. Kindlasti oleks hea, kui saaksite kahekesi koos valmistuda kooli minekuks (asjade ostmised jne.). Kogu selle tegevuse eesmärk on üks, täita lapse arengus varasemad puudujäägid ja tekitada stabiilsus praegusel hetkel. Kindlasti on abi ka sellest, kui lapsel on kontakt oma bioloogilise isaga. Sellisel juhul oleks tal olemas kahe inimese tugi.
Teie lapse käitumise kirjeldust lugedes jääb tunne, et lapsel on mure mida ta väljendab oma agressiivse käitumise ja sõnavaraga. Siin oleks abi vestlustest lapsega, kus laps saaks rääkida kõigest sellest mis teda häirib. Rääkides vabaneb laps tasapisi pingest, mis tema sees istub. Kõige parem vestlemisviis on aktiivne kuulamine. Sellise kuulamise käigus peegeldab vanem lapsele tagasi tema tundeid. Toon siia mõned näitelauseid:"Mulle tundub, et sa oled väikse venna peale pahane, kade. Mul on tunne, et sa tahaksid minuga rohkem koos olla." Sellised laused annavad lapsele võimaluse rääkida iseendast ja oma tunnetest. Vestluste käigus jõuate tasapisi lapse tegelikke muredeni ja sealt edasi saate juba koos otsida lahendusi.
Kokkuvõttes leidke aega kahekesi olemiseks ja vestlusteks, et aidata lapsel leida taas tasakaal iseedas. Kindlasti tulevad kasuks ka pere ühistegemised, kus saate kõik koos olla. Laste rivaalitsemise seisukohalt on väga oluline lapsi mitte võrrelda. Võrdlemine tekitab kõige rohkem vaenu ühe pera laste vahel. Häid mõtteid saate veel raamatust, "Tark lapsevanem" autor dr. Thomas Gordon ja samuti lahutuse raamatust "Kaheks kistud".
Juhul, kui probleemid ei kao 3-4 kuu jooksul tuleks pöörduda psühholoogi poole.
