Tere!
Mul on poeg, kes saab suvel 4-aastaseks ega ole veel päevagi lasteaias käinud. Käime pea iga päev ühes kindlas mängutoas, mille kasvatajaga on ta harjunud ja lubab mind sageli mitmeks tunniks ära minna. Teistega ta koos ei mängi, äärmisel juhul suhtleb verbaalselt. Lapsi käib seal mängutoas vähe ja kui keegi tuleb, teeb mu poeg talle enamasti kohe alguses selgeks, et tema on üksimängija tüüp ega taha koos tegutseda. Endavanuste ja vanematega vestleb hea meelega, kui temalt midagi küsitakse.
Tema suur hirm on aga 1-2-aastased titad, kelle käitumine on ettearvamatu ja kellega ei saa ka rääkida. Näiteks tuleb mõni tema prille katsuma, kallistama, torkab teda näpuga või hakkab tal ilma nähtava põhjuseta sabas käima. Mu poeg mitte lihtsalt ei väljenda ebamugavust, vaid läheb sekunditega paanikasse ja nutab hulk aega kõva häälega. Ise on ta oma hirmu väga selgelt sõnastanud: "äkki titad teevad midagi." Ühesõnaga, on ettearvamatud.
Olen püüdnud teda õpetada, et titasid saab ka keelata ja tuleb kõva häälega "ei tohi" öelda, kui talle miski ei meeldi. Sellest pole aga abi olnud, ta kas ei ütle nii või isegi kui väljendab mingil moel titale vastuseisu, nii et lahkume mõnikord mängutoast kõva kisa saatel. Kui mõni väikelaps on teda juba korra ehmatanud, tahab ta selle lapse ilmudes mängutoast kohe koju minna.
Kuidas teda aidata või milliseid oskusi talle õpetada, et ta suudaks oma ehmatust kontrollida ja ühtlasi tuleks titadega toime, ilma et mina peaksin sekkuma?
ette tänades
Eve
Saan aru, et teie pojale meeldib pigem teiste lastega rääkida kui koos mängida, ta ehmatab kergesti ning hirm ei möödu ruttu. Väiksemad lapsed, kes väljendavad ennast rohkem läbi tegutsemise, pigem ehmatavad teda.
Te olete teada saanud, et teie pojal on hirm – „äkki titad teevad midagi“. Hirm on väga tugev tunne, olgu ta milline tahes (meie silmis põhjendatud või mitte). Teie lapsel on oma hirmuga raske toime tulla, see haarab teda tükiks ajaks endasse. Väikestel lastel on tihti väga elav fantaasia ning seetõttu võivad pisiasjadest ütlemata suured hirmud välja kujuneda. Suureks abiks sellistes olukordades on aktiivne kuulamine. Sellises seisundis laps ei ole võimeline kuulma ühtegi argumenti ega põhjendust, miks ei ole mõtet karta. Ka lohutamine ja kiitmine ei mõju. Tema hirm hakkab vähenema hetkest, kui ta tajub, et teie mõistate ja aktsepteerite tema hirmu. Alguses on kõige abistavam tema tunnete peegeldamine: „Sa ehmatasid praegu“, „Sul on suur hirm?“, „See väike tita on sulle vastumeelne“ jne. Püüdke leida erinevaid nüansse selles olukorras. Iga peegeldusega muutub laps vähehaaval rahulikumaks ning enesekindlamaks, kuid see ei toimu koheselt. Kui laps on juba rahunenud, saate hakata teda kuulama, et aru saada, mis tema peas toimus. N: „Sa ehmatasid, kui tita sind näpuga katsus?“, „Kas sa kardad haiget saada?“, „Mis sa arvad, et tita teha tahtis?“ jne. Kuna teie lapsele meeldib rääkida, siis peaks ta vähehaaval suutma teie hüpoteeside abiga väljendada seda, mis talle sellel hetkel nii hirmutav tundus. Iga juhtumi lahtirääkimine on abistav, sest laps hakkab iseennast paremini mõistma ning õhkkonnas, kus tema mõtted on väärtuslikud ja aktsepteeritud, võib ta hakata olukorrale ka ise hoopis teise nurga alt vaatama. Need vestlused võivad teie jaoks jääda lahtisteks (st. mingi lahenduseni te ei jõuagi), kuid last toetavad need igal juhul. Piisab sellest, kui tunded saavad sõnastatud ning mõned mõtted välja öeldud, mis sel hetkel peast läbi käisid. Kui laps on juba täiesti rahulik võite ka seletada tita käitumise võimalikke põhjuseid – nii õpib laps olukorda laiemalt vaatama. Võite küsida temalt endalt, milline lahendus sellises olukorras oleks talle kõige sobivam. Keelamine ei ole tema jaoks lahendus, kuid äkki on midagi, mida oleks võimalik teha ning mis oleks talle vastuvõetav. Hea on selle üle koos mõelda.
