Kuidas harjutada last andeks paluma?
Olen arvamusel, et lisaks kallistamisele või paile peale tüli, peaks laps ka sõnadega andeks paluma. Leian, et see on väga oluline oskus, eriti täiskasvanueas. Minu peagi 4-aastaseks saav laps kahjuks aga ei palu andeks, kui on väiksemale õele liiga teinud või lasteaias tülli läinud kellegagi. Olen prooovinud rääkida, seletada, paluda, olen karistanud, hüvedest ilma jätnud. Olen öelnud, et palume koos andeks ja ütleme koos. Mitte miski nagu ei aita. No ei tule seda lauset "palun andeks". Mida teha?
Saan aru, et teie laps on nõus andeks paluma küll kallistuse või paiga, kuid ei soovi öelda seda sõnadega. Mina usun, et vägisi, jõuga ei saa elus mitte midagi. Nii et karistamine ja hüvedest ilma jätmine ei toimi, vähemalt sisuliselt mitte. Surve ainult suurendab vastupanu.
Palun, tänan, palun vabandust, palun andeks... need on viisakusväljendid, mida laps tasapisi omandab selles sotsiaalses keskkonnas, kus ta liigub (kodu, lasteaed, sõpruskond). Üks kõige suuremaid laste väärtuste mõjutajaid on vanemate eeskuju. Nii nagu teevad vanemad, nii käituvad lapsedki. Kui te ise midagi valesti-halvasti tehes alati vabandust palute, siis õpivad nii tegema ka teie lapsed.
Küll saate lapsele rahulikult selgitada, miks te sõnalist vabandust nii oluliseks peate ja milline on selle olukorra mõju teile, mil keegi vabandussõnad ütlemata jätab: mida siis tunnete ja mõtlete. Nii saab laps teist paremini aru. Kui juturaamatus või multikas tuleb ette vabanduse palumist, saate sellele tähelepanu juhtida, nii saab laps positiivse eeskuju ka neist näidetest.
Kui tajute lapses tõelist kahjutunnet ja kaastundlikkust, kui teistega midagi halba on juhtunud ja siirast andekspalumist kallistuse kaudu, siis peaks lapse areneva empaatiatundega kõik korras olema.
