Tere,
Meil on 10a poeg, 4a tütar ning kevadel sündisid kaksikud poisid (nüüdseks 5- kuused). Viimased paar aastast on vanemate laste suhted on olnud probleemsed. Nüüd on eriti tunda, et poisil on puberteet uksele koputamas, ta on tujukas ja kohati äärmuslik. Ilmselt poolteadlikult tahab oma ema ja isa pidevalt proovile panna.
Titade suhtes on mõlemad vanemad lapsed hoolivad ja abivalmis, armukadedust välja ei näidata, kuid omavahel käib pidev lahing. Väike õde on intentsiivne, räägib palju, tahab ilmselt vennaga palju suhelda. Kohati on ta küllap tüütu (ka vanemad suudab ta pika kodusoldud päevaga totaalselt ära väsitada, sest teda jätkub igale poole nii palju , samas on ta enamasti heatahtlik ja tahab vennalt õppida, teda jäljendada.
Suur vend on kõigi teiste inimestega (v.a. ehk ema, st mina, kellega on väga lähedane ja ehk ka natuke keeruline suhe olnud) enamasti lahke ja mõistlik. Koolis on ta tubli. Igati hästi arenenud noormees, aga oma väiksema õega avaldab oma halvimat poolt: lööb valu tegemise eesmärgil, nähvab, käratab: käi minema, ole vait. Jääb mulje, et positiivne või neutraalnegi suhtlus õega on harv erand.
Mind teeb see kurvaks. Küllap on mul vanima poja suhtes suured ootused, on ta ju mulle nii tähtis. Samas on beebide sünniga seoses peres täiesti uus olukord: meil, vanematel, on aega suuremate laste jaoks vähe (samas üsna tugev "kräunutamine" käis õel-vennal vastastikku ka enne titade sündi või nende ootustki).
Mida teha, et eelpuberteedis poissi mitte lamedaks näägutada, samas mitte lasta asjadel minna ja anda mõista, et selline õe "kottimine" on ok? Olen oma tunnetest rääkinud, teinud head ja kurja häält. Aga muster kordub päevast-päeva.
Annan aru, et poiss vajab individuaalset tähelepanu ja tunnustust, mitte naaksumist, kuid beebide tõttu on paraku võimalust ainult temale pühenduda ülivähe. Püüan leida aega, nüüd, kus titad juba natuke "kaela kannavad". Aga lisaks suurtele asjadele nagu pojaga lõunale minek või mõni muu tore üritus, vajan tarka nõu, kuidas tema ja õe suhetega igapäevaselt toime tulla. Et ei oleks pidev sõjatanner niigi pingelises olukorras, kus ka üsna rahutud beebid tooni annavad. Tunnistan, et olen unevõla ja oma närvisüsteemi tõttu üsna kergesti ärrituv ja otse näkku ütlev ema, ma väga ei nunnuta ning pooldan kasvatust, kus vanemad siiski seavad piire ning vastutavad, mitte ei lase asjadel isevoolu teed minna. Samas annan aru, et me mehega mõlemad (ja vanaema takkapihta) keerame poisi suhtes vinti üle ka.
Veel niipalju, et me püüame nii poissi kui tüdrukut igal võimalikul juhul tunnustada ja toetada, materiaalselt oleme heal järjel, vanaema on olemas. Armastusest ega asjadest ei tohiks olla puudu. Samas, eks näägutamist ja nõudmisi ole ka parasjagu (tahame, et ta omi asju korras hoiaks, aga see tuleb väga raskelt, igasugune koristamine on talle vastumeelt), sest oleme vanematena ka iseenda suhtes nõudlikud... Palun nõu ja tänan ette.
Õnnitlused kaksikute puhul! Teil on vahva suur pere! Paraku, mida rohkem on peres liikmeid, seda rohkem on erinevaid maailmavaateid ja erinevaid vajadusi ning sellest johtuvalt ka nagistamist. Kaksikute eest hoolitsemine on väga suur koormus nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Armas on see, et te kogu selle koorma juures tahate ja jõuate märgata ka vanemaid lapsi. Te soovite nõu, kuidas igapäevaselt vähendada venna-õe vahelisi tülisid, kirjast jääb mulje, et rõhk on rohkem poja soovimatul käitumisel.
Mina olen seisukohal, et iga tüli jaoks on vaja kahte osapoolt ning mõlemal on oma roll. Mõlemad soovivad midagi ja ei mõista teise vajadusi. N: õde tahab seltsi ja on uudishimulik, vend vajab vaikust ja omaetteolekut. Väga oluline on väljendada mina-keeles oma väärtusi ja tõekspidamisi (N: Te olete vend ja õde. Minu jaoks on ääretult oluline, et te omavahel läbi saaksite ja üksteist hoiaksite.). Oma tunnete väljendamine, kui te näete vastupidist juhtumas, on samuti tähtis. Kuid sellel ei ole jõudu muuta laste käitumist, sest nende isiklikud vajadused on rahuldamata ning see on tähtsam kui hetkeline süütunne, mida teie tunnete väljendus põhjustab. Teie saate võtta vahendaja rolli. See tähendab kõigepealt kummagi lapsega eraldi rääkida nende vajadustest õe/vennaga suhtlemisel. Teisisõnu on tegemist aktiivse kuulamisega. Mis sind õe käitumise juures häirib? Kui poeg hakkab rääkima, siis sõnastage kõik tema vastused ümber nõnda, et need peegeldaksid tema vajadusi (N: „Ta tuleb mu tuppa, käpib mu asju, vatrab, segab“ „Sulle on oluline olla omaette ja vaikuses?“). Poeg saab teie peegeldusi veelgi täpsustada, edasi arendada või ümber lükata. See annab talle väga hea tunde – teda märgatakse ja aktsepteeritakse. Samasugune vestlus peaks toimuma tütrega. Järgmise sammuna peaksite mõlemaga kokku leppima ühise aja, mil saate üheskoos lahendusi välja töötada. Paluge pojal öelda õele, mida ta vajab ning õel öelda vennale, mis tema jaoks on oluline. Teie roll on hea seista selle eest, et emotsioonid lõkkele ei lööks (siin aitab öeldu ümbersõnastamine) ning et mõlemad saaksid rääkida ja peaksid teist ka kuulama (mina-keeles: mulle on oluline, et te praegu kuulaksite üksteist ja räägiksite kordamööda). Siis tehke vahekokkuvõte peegeldades mõlema lapse vajadusi. Milliseid kokkuleppeid me võiksime teha, et te mõlemad ennast hästi tunneksite? Pakkuge kõik kolmekesi ideid välja ja teie kirjutage kõik üles. Kui ideed otsa saavad, siis saate iga idee sobivust eraldi arutada (taas peate teie hea seisma selle eest, et lapsed ei hakkaks üksteist süüdistama, vaid jääksid objektiivseks ja neutraalseks). Lõpuks kirjutage sõlmitud kokkulepped üles ning küsige mõlema käest üle, kas see on see, mis mõlemale sobib.
Hiljem saate igapäevaselt jälgida, et kokkulepped peaksid. Võib-olla tekivad uued olukorrad, mille suhtes tuleb teha uus probleemilahendus. Kuna sellisesse protsessi on mõlemad osapooled kaasatud on nad ise huvitatud kokkulepetest kinnipidamisest. Võib juhtuda, et mõni lahendus osutub ühele või teisele liiga raskeks – see on osa protsessist (kõike ei suuda keegi ette näha) ja tuleb lihtsalt uuesti ühiselt ajusid liigutada.
Kui siiski aeg-ajalt esineb sobimatut käitumist (N: õe löömine), siis katkestage tegevus kindlalt ja konkreetselt (Ei! Õde sai haiget!), istuge poja juurde ja püüdke teda hoopis kuulata (Kas õde ajas sind jälle hirmsasti närvi?). Löömine on lapsele väga spontaanne reaktsioon olukorras, kus ta tunneb ennast täiesti abitult – mängus on midagi tema jaoks väga olulist ning tal on mõistus otsas, kuidas hakkama saada. Kuulamisega vähendate poja pinget, ta saab sõnumi, et ta on oluline ja mõistetud ning tema koostöösoov suureneb oluliselt. Kui pinge on maas, siis võite ühiselt arutada, kuidas ta järgmisel korral sarnases olukorras käituda võiks.
Püüdke märgata ka õe tegevusi, mis pojale ei sobi ning pakkuge talle asendust. See annab samuti pojale olulise sõnumi, et ta on oluline ja märgatud.
Märgake laste väiksemaidki edusamme omavahelises suhtlemises ning andke neile teada kui oluline ja rõõmu pakkuv see teie jaoks on. Nõnda, pisitasa aga kindlalt, koos laste kasvamisega, liigute te koos rahulikumate aegade poole. Jõudu teile oma suure perega toimetamisel!
, samas on ta enamasti heatahtlik ja tahab vennalt õppida, teda jäljendada.